Läbimõtlemata otsused lähevad kalliks

Riik peab ka põhjendama oma valikuid ja mõtlema nende mõju peale. Läbimõtlemata otsused on kallid ja kulutavad ressurssi nii avalikus kui ka erasektoris.

Halvad näited on madalapalgaliste tulumaksu tagasimaksed ja kehtima hakkav ülikeeruline üksikisiku tulu maksustamise uus süsteem. Kas keegi siin saalis teab, kui palju ainuüksi uute IT-lahenduste väljatöötamine riigile ja ettevõtjatele nende rakendamiseks maksma läheb? Mina väga tahaksin teada.

Olukorras, kus meie arengut juba toetab Euroopa Liit märkimisväärselt suurte summadega, oleks riigi reservide kasutuselevõtmine ebamõistlik. Pigem soovin näha, milline plaan on riigil, kui Euroopa toetusrahad vähenevad või hoopis kaovad. Siis võib olla õige aeg reservide kasutuselevõtuks, et muutunud olukorraga kohaneda. Võib-olla ei ole meil linnahalli veel vaja.

Ettevõtja ootab seadusandjalt, et seadused looks eelduse ausaks konkurentsiks. Tahan rääkida riigihangete seadusest, mis on veel vastu võtmata. Ettevõtja ootab ausat ja läbipaistvat seadust. Et oleks avalik ja kodulehel väljas, millist toodet missuguse hinnaga osteti, nagu Põhjamaadele kohane. Jääb ära igasugune korruptsioonivõimalus ja me astume sammu lähemale sellise riigi suunas, millisena me Eestit näha tahaksime.

„Pakkuja märgib pakkumuses, millised andmed on pakkuja ärisaladus ja põhjendab teabe määramist ärisaladuseks. Pakkuja ei või ärisaladusena märkida pakkumuse maksumust ega osamaksumusi, kui neid arvestatakse pakkumuste hindamisel, ega muid pakkumuste hindamise kriteeriumidele vastavaid pakkumust iseloomustavaid numbrilisi näitajaid.“ Siit võiks välja jääda kahe koma vaheline osa, et välistada võimalikku korruptsiooni.

Samuti võiks riigihangete seadus kanda nime avalike hangete seadus nagu ka teistes demokraatlikes riikides.

Ja enne kui tulla maksude juurde, tahaksin ma ettevõtjana teada, kas riik on ikka seestpoolt korda tehtud? Milline on meie strateegia ja visioon 5-10 aastaks? Kui hästi meie riiki juhitakse ja kes seda teeb? Kas me oleme oma sisemisi ressursse maksimaalselt ära kasutanud? Võib-olla piisaks Eestile kahest regionaalhaiglast, mis vastutavad ka maakondade meditsiinilise teenindamise eest, ja kahest kuni neljast riiklikust ülikoolist? Palju on veel dubleerivaid tegevusi ja kasutamata IT-lahendusi, eriti meditsiinis, ja need raha neelavad seinad.

Ettevõtja jaoks on kõige hirmutavam see maksudega rapsimine, mis küll ühelt poolt toovad tulu eelarvesse, aga nende administreerimine muutub niivõrd keeruliseks ja kalliks, et lõpptulemus on ettevõtja silmis küsitav. Pealegi on ettevõtja sunnitud iga maksu kohta tõstma, ma arvan 0,5% kauba hinda. Kas siin ei oleks kergem tõsta lihtsamini administreeritavaid ja kokkukogutavaid makse? 1% käibemaksu? ja siiski oleks vaja  langetada sotsiaalmaksu lage ja muuta meie ettevõtted eksporditurgudel konkurentsivõimelisemaks?

Toon näite, meie viimasel Rootsi hankel kaotasime ühe positsiooni 4 sendiga ja võitsime teise 2 sendiga. See tähendab, et hinda enam tõsta ei saa. Ja ma mäletan, et seda ütles professor Varblane juba eelmise aasta lõpus, et hinna tõstmine ekspordiurgudel enam ei ole võimalik. Minna saab põhiliselt kas mahu või siis tootmisefektiivsuse peale, kellel veel võimalik.

Nüüd, kui oleviku mured on räägitud, tahan rääkida tulevikust. Kuigi ettevõtjad armastavad naljatleda, et meil läheb riigina hästi mitte tänu heale riigi valitsemisele, vaid vaatamata sellele, on kõikide edukate riikide eduloos riigi juhtimisel tähtis roll. Mida riik saab ja peab tegema, et meie ettevõtted areneksid ja inimeste heaolu seeläbi kasvaks?

Pakun välja 3 suunda:

Eesti peaks tegema sammu järgmisele tasandile, teadmusmahukama majanduse suunas. Hea oleks võtta kasutusele meie oma ressursid ja väärindada neid kohapeal, mitte müüa kohe hulgihinnaga edasi. Näiteks biotehnoloogiad võimaldavad väärindada taastuvat biomassi kemikaalideks, kütuselisandiks, polümeerideks jne. Piimanduses saaks piima lammutada algkomponentideks ja siis maailmaturul, Singapuris, Hiinas, Malaisias jne, pannakse see uuesti kokku nagu vaja: piimana, koorena, laktoosivaba piimana jne. Selline tehnoloogia on praegu Saksamaal, peaks uurima tehnoloogia siirde võimalusi ja omalt poolt pakkuma võimalusi rahvusvahelistele investoritele hea ettevõtluskeskkonna näol. See kõik on võimalik, me peame ainult ennast atraktiivseks tegema, nagu tegi Singapur.

Majanduse seisukohalt pole oluline see, kui palju investeerib ettevõte teadus- ja arendustöösse, vaid see, kui palju õnnestub tänu uuendustele efektiivsemalt toota. Chemi-Pharm on investeerinud 2016. aastal teadus- ja arendustöösse 10% käibest ja 2,5 korda rohkem kasumist. Jääb loota, et ettevõtluskeskkond püsib selline, et see ennast ka ära tasub.

Teadus annab ülikoolihariduse aluse ja ühiskonna innovatsioonivõime, loob suure majandusliku mõjuga rakendusi, hoiab ära mittevajalikke kulusid ja kahjusid ning on ühiskonnale otseses mõttes kasumlik.

IKT on täiesti vältimatu praegu ükskõik millise valdkonna arengus. Ettevõtted, mis praegu veel ei digiteeri oma tööstust, on juba rahvusvahelises mõttes maha jäänud, praegu peaksime tegelema juba robootikaga.

Siin võiks olla riigi toetus, et neid protsesse kiirendada, sest paljud ettevõtted ei ole siiamaani veel alustanud. Selleks on vaja tarku inimesi. Tulen siinkohal elukestva õppe juurde.

Ülikoolidel võiks olla vaba võimalus korraldada õppetööd ka osaõppega. Olen ise just sellise õppe läbinud ja ei kujuta ette, kuidas seda teha iga päev töö kõrval. Õppida reedel, laupäeval ja pühapäeval oli minu kui igapäevaselt ettevõtja tööd tegeva inimese jaoks ideaalne variant.

Doktoriõpe koolitab nii õppejõude-teadlasi kui ka võtmetähtsusega töötajaid keerukatele töödele. Samas näen doktoriõppes ühte kasutamata võimalust.

Toon näite: meil tööl on praegu kaks doktorikraadiga inimest, nad on väga tublid teadlased ja neid saab kasutada hästi projektijuhtidena, aga jääb puudu üldisest majanduslikust mõtlemisest ja ka juhtimisoskustest ja muidugi tahaks erasektor ka kiiremat ajakasutust. Kui me annaksime doktorantidele võimaluse õppida juurde veel strateegilist juhtimist või ettevõtluse aluseid, siis saaksime me rakendada oma doktorikraadiga inimesi nii avalikus kui ka erasektoris. Hästi oluliseks pean, et meil oleks doktorante, kelle teadustöö on otseselt seotud ettevõtetega, ning ka meie teadlased töötaksid mõnda aega ettevõttes.

Ja uskuge mind - kui läheb hästi ettevõtetel, siis on rahul ka ettevõtete töötajad ja kui läheb hästi enamikel töötajatel, siis on ka riigiga kõik hästi ja jätkub piisavalt maksuraha, et erinevaid sotsiaalprogramme ellu viia ning seda kõike toetab hästi läbimõeldud ja korraldatud haridussüsteem.