Vanamees, hulluks oled läinud või?

Juku saabus palgapäeval oodatust varem koju, oli heas tujus ning lobises pikalt telefoniga. Kõne lõpetanud, võttis ta portfellist kommikarbi koos lilledega ning ulatas need kavala naeratusega naisele. Üllatusest kohmetu Mari vaatas teda imestunud pilgul, pani lilled vaasi ning küsis nipsakalt: “Kus siis täna need istungid nii ruttu läbi said? Ma pole õhtusöögi tegemist veel alustanudki. Mida sa, vanamees, eelistad – kas teen suppi või praadi?”

Juku: “Ma kindlasti austan koka otsust söögi valmistamisel, aga täna oled sina siin köögi president ja Eestile ning Euroopale väga hea koostööpartner! Väga selgelt on maitsvad nii meie köögi supp kui ka praad!“

Mari:” Mis sa süüa tahad?”

Juku: ”Kõigepealt ma soovin tänada perekonda, et meie menüüstrateegia aastateks 2018-2021 sai heakskiidu, tuleta meelde seda viimast vaidlust taimetoiduga kõhu täis saamise jätkusuutlikkuse üle, ja siin tegid väga suure töö ära ka nii meie kass kui ka koer, kes eelistasid liha.”

Mari: ”Kust see liha tuleb?”

Juku: “Tõsi on see, et järgmise nelja aasta jooksul tuleb meie toidulauale täiendavalt 215 kilogrammi liha.”

Mari: ”Kust see liha tuleb?”

Juku: “ Ta tuleb perekonna eelarvest.”

Mari: “Miks sa taimetoitu ei taha?”

Juku: “Juku ei ütle, et ta taimetoitu ei taha. Juku soovib, et meie toidulaual oleks suurem paindlikkus.”

Mari: “Sa ei vastanud küsimusele, ma küsin veelkord - kas sa tahad suppi või praadi?”

Juku: “Ära sega, tellime pitsa!”

Juku telefoni SMSi-piiks katkestas kohati teravaks kiskunud vestluse ning pereisa hiilis vaikselt tagatuppa. Tülpinult viskas ta palitu toolile ning vajus pehmele sohvale sõnumit lugema. Mari tõstis üleriided kappi, võttis taskust rahakoti, avas selle ja päris kriiskava häälega: "Miks siin eelmise kuuga võrreldes vähem raha on?“ Juku ei teinud teist nägugi, kogu tema tähelepanu olid haaranud SMSid. Sõnumeid oli koguni kaks ning kumbki polnud kuigi meeldiv. Esimeses teatas sekretär erakonna populaarsuse mõningasest langusest ning teises viitas nõunik teatavatele probleemidele eelarve katteallikatega. „Hommik on õhtust targem,“ mõtles Juku ning suundus külmkapi poole, et võtta närvide rahustuseks üks õlu.

Mari: „No mida sa imetled sellest kapist? Pane see uks ometigi kinni, kui midagi võtta ei taha! Alles ma sulatasin seda kappi!“

Juku: „Kas meil õlut enam ei olegi?“

Mari: „Kes seda enam osta jõuab? Ega me mingid miljonärid ei ole. Ära hiili teemast kõrvale! Miks sul rahakotis eelmise kuuga võrreldes vähem raha oli? Sa tead ju küll meie kulusid, kuidas me ometi niiviisi hakkama saame? Ja mille eest me selle pitsa üldse tellime?“

Juku: „Ole rahulik, ma otsustasin üle minna uuele kodueelarve strateegiale, kus igas kuus ei peagi tulud ja kulud tasakaalus olema! Nelja aasta lõikes oleme omadega nullis.“

Mari: „Püha jumal! Kas sa, vanamees, oled päris hulluks läinud või? Mis me kodulaenuga teeme, kui keegi pangast helistab? Kas sa siis pole ometigi vaadanud, kui madalal need intressid täna on? Ühel päeval on nad tänasest kordades kõrgemal, mis laulu sa siis laulad? Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua!“

Juku: “Sa ütle neile, et meil on aeg-ajalt vaja teha eelmiste perioodide reservide arvel investeeringuid enda käimatõmbamiseks, struktuurselt oleme tasakaalus! Meile mõlemale kulubki üks väike lõõgastav nädalalõpupuhkus ära. Vaata mu palitu sisetaskusse, seal on spaa romantikapakett kahele Kuressaares!“

Mari: „Sa räägid nii keeruliselt. Ma ei saa mitte midagi aru. Kuidas me saame struktuurselt tasakaalus olla, kui näiteks keldris oled sa kogu meie eelmiste perioodide moosireservi ära söönud? Moosi lihtsalt enam ei ole. Aga spaa on muidugi kena üllatus, väga armas sinust! Kas me saame seda ikka endale lubada?“

Juku: „Ega ma siis seda moosi üksi ei söönud, osa läks ju ikka erakonnale ka. Ja tänu sellele saamegi nüüd endale spaad lubada, sest me peatasime eelmise valitsuse planeeritud majutusasutuste käibemaksu tõusu.“

Mari: „Mina kohe kardan selliseid asju. Mis siis, kui pank ikkagi küsib meie kasvavate laenukulude katteallikate kohta? Siis pead küll nendega ise rääkima.“

Juku: „Nendega pole ka probleemi. Ütleme lihtsalt, et me loodame enda sissetulekute kasvule ja lisaks võime alati korraldada garaažis oleva VAZ 2101 IPO!“

Mari: „Aga mis siis, kui need sissetulekud ühtäkki enam ei kasva? Siis oleme küll omadega upakil.“

Juku: „ Kasvavad ikka. Ära muretse – meie paneme majanduse taas kasvama!“

Mari: “Mismoodi teie siis paremad olete? Eesti Panga president ja teised eksperdid rääkisid Vikerraadios, et on mures elanikkonna maksukoormuse tõusu ning riigi liigse sekkumise pärast majandusse, mis võib viia ressursside ebamõistliku kasutamiseni.“

Juku: „ Ära muretse! Me lõime selle ekspertkogu asemele majandusarengu komisjoni, mille raames on kavas moodustada töörühmad, mis on fokuseeritud majanduskasvu erinevate tegurite tugevdamisele.“

Mari: „Aga sellega ei tegele ju majandusinimesed? Mina ei lase lukksepal oma hambaid parandada!“

Vahepeal oli Juku lõpetanud pitsa söömise, vahetas riided ning istutas end teleka ette. Diktori monotoonne jutt muutis ta uimaseks ning poole tunni pärast mees uinus ning magas nagu süütu lapsuke. Mari aga oli vihane ja hirmul, et tema ei suuda tulevikku nii süüdimatult suhtuda.