Pakendimaks võetakse tarbija taskust

Rahandusministeerium on koostanud pakendiaktsiisi seaduse muutmise eelnõu, millega kehtestatakse täiendav aktsiis praegusele tootjavastutussüsteemil põhinevale pakendiaktsiisile. Kehtiv tootjavastutuse põhimõte tähendab, et tootja vastutab toodetest tekkinud jäätmete kogumise ja käitlemise eest ning kannab sellega seotud kulud. Uut aktsiisi kehtestades tahab riik tarbijatelt saada täiendavad 20 miljonit eurot lisaraha, kuid vastu ei paku midagi.

Riik on jätnud tähelepanuta, et ettevõtjad kulutasid juba 2015. aastal tootjavastutusorganisatsioonide kaudu pakendite kokkukogumiseks ja keskkonnahoiuks 12,2 miljonit eurot. Rahandusministeerium on aga uues eelnõus keskendunud kitsalt asjaolule, et senine süsteem ei täida riigikassat. Seetõttu ei ole plaanitav pakendiaktsiis suunatud keskkonna mõjutamisele vaid omab üksnes raha kogumise eesmärki.

Pakendit on tarvis toote kaitsmiseks, transportimiseks ning toiduhügieeni tagamiseks. Pakendimassi on võimalik vähendada seal, kus pakend kannab mõnda muud eesmärki. Rahandusministeerium ei ole analüüsinud, millistes valdkondades toimub ülepakendamine ehk millist sektorit mõjutada soovitakse. Kuigi ettevõtjad on rahandusministeeriumile edastatud päringus selle vastu huvi tundnud, on ministeerium jätnud päringule vastamata. Kummaline käitumine organisatsiooni suhtes, kelle liikmetelt plaanib riik lausa kümme protsenti uuest maksust kokku koguda.

Vähendada saab ja tulebki toodete mitmekordset pakendamist, kuid joogitööstuses kasutatav pakendikogus kannab juba praegu vaid kaitse, transpordi ning toiduhügieeni eesmärki. Eelnõu väljatöötamiskavatsuses on eeskujuks toodud Lõuna-Euroopa, kus palju kaupu ostetakse turult pakendamata. Tänapäevase joogitööstuse jaoks on kauba müümine turul potist ja kulbiga välistatud. Pakendimassi vähendamine oleks seega võimalik toote mahu suurendamise kaudu. Kui joogitöösturid hakkaksid senise pooleliitrise toote asemel edaspidi müüma kaheliitrist toodet, väheneks küll ühe liitri kohta kasutatav klaasimass, kuid tarbijad oleksid sunnitud ostma korraga rohkem toodet, mis eelduslikult suurendaks alkohoolsete toodete tarbimist ning oleks seega ebasoovitava mõjuga.

Riik ise ei ole valmis nii kiires tempos pakendiaktsiisi rakendama, nagu ta seda ettevõtjatelt ootab. Seletuskirjast nähtub, et kuna IT-lahendusi ei pruugita valmis jõuda, siis tuleb ettevõtjatel arvestada, et esialgu võib deklareerimine käia aruandeid paberil esitades. See kõik annab tunnistust, et riigile on laekuv maksutulu tähtsam toimivast süsteemist.

Lisaks soovib rahandusministeeriumis valminud eelnõu tunnistada kehtetuks keskkonnatasude seaduse sätte, mille kohaselt 50 protsenti pakendiaktsiisist loeti keskkonnatasuks ja kasutati sihtotstarbeliselt. Jällegi ilmneb, et uuel maksul on vaid rahakogumise eesmärk.

Järjekordne maks uue pakendiaktsiisi näol on joogitööstusele sedavõrd koormav, et kogu maksukoormus delegeeritakse paratamatult lõpptarbijale. Alkoholitootjate ja maaletoojate liidu liikmeskonna kasumist moodustaks kulu pakendi kokkukogumisele ja uuele pakendiaktsiisile kokku keskmiselt enam kui 30 protsenti, mis on muude maksutõusude ja hoogustuva Läti piirikaubanduse taustal ettevõtjatele väga suur kulu.

Eesti 75 000 aktiivsest ettevõttest on vaid 4 300 registreeritud pakendiettevõttena. Ei ole usutav, et enam kui 70 000 ettevõtet ei too turule  pakendeid üldse või teevad seda plasti osas alla 100 kg ja muude materjalide osas alla 200 kg aastas. Miinimummäärade mõistmiseks toon näite, et joogitootja, kes soovib vabastust kohustusest pakendit keskkonnast tagasi korjata, peab müüma pooleliitrises plastpudelis toodet vähem kui 7 tükki päevas või pooleliitrises kergeimas klaaspudelis toodet alla 2 tüki päevas.

Esimene samm pakendituru  korrastamiseks peaks olema deklareeritud pakendikoguste avalikustamine, sest oma pakendite kogumise ja taaskasutusse suunamise eest maksavad praegu vaid ausad ettevõtjad. Uue maksuga halvendatakse just ausate ettevõtete konkurentsivõimet.