Üleshaibitud mull visiseb tühjaks

Start-up’id kui suurema riskiastmega kiirele globaalsele kasvule suunatud ettevõtted on mõnes mõttes superettevõtjad – nende võidud on võimendatud ja kaotused sagedasemad, seega ka nende ettevõtjalik oportunism on steroididel.

Kasvuettevõtte igapäevane mure on, kust tuleb raha, ilma rahata on pankrot – täpselt nagu igas teises ettevõttes. Tavaettevõte saab raha üldjuhul müügist, aga toote loomuliku müügi kasv on enamasti suhteliselt aeglane, palju aeglasem kui tootearenduseks ja rahvusvahelisel konkurentsitihedal turul piisava edu saamiseks tarvis, seega pärineb start-up’ide raha valdavalt omanikelt, investoritelt. Iga investor paneb korraga kindla rahahulga ja nii on kasvuettevõtte igapäevane mure, kust saada järgmine raha, kas omanikelt või pidevalt uusi investoreid leides.

Uue raha kaasamine muutub paratamatult omaette eesmärgiks ning seetõttu näeme, et esmaseks start-up’i edu mõõdikuks muutub mitte käive ja kasum (mida sageli polegi), vaid kui palju miljoneid või miljardeid raha on tõstetud. Edu selles ei näita paraku otseselt, et pakutav toode oleks turukõlbulik, mõttekas ja sisukas, kuigi investorid seda muidugi ootaksid.

Sageli mängib miljonite tõstmisel kõige olulisemat rolli lihtlabane ettevõtja enesemüügi oskus – karismaatiline isiksus, osavalt pillatud infokillud, vürtsitamiseks mõned märgid võimalikust varasest traction’ist, täiendatud väikeste liialdustega mida kriitilisem kõrvaltvaataja võiks suisa blufiks kvalifitseerida.

Edasi tuleb mängu oma investeeringute kaitsmise vajadus, mingil hetkel juba too big to fail sündroom ning tulemuseks on õhku täis puhutud ettevõtete väärtushinnangud, mis tegelikult kriitikat ei kannata – mõtleme näiteks Uberi peale, mida mina julgen küll puhtaks mulliks nimetada. Ettevõtteid väiksemas mastaabis, kes on kiirelt kasvanud, üles haibitud, aga kust seejärel on õhk välja susisenud, leiab Eestiski. Mõned neist on mandunud tavaettevõteteks tavapärase käibe ja kasumi mustriga, mõned on pidanud end odavalt maha müüma, et saada vähemalt töökoht rahvusvahelises ettevõttes; eks parem seegi kui pankrot.

See on siinkirjutajalegi tuttav olukord. Meie õnneks pole tulnud Eestisse mõnda Uberi-suurust start-up-ettevõtet mitme tuhande kiirelt tekkinud ühel päeval kõrgeid palku ja makse maksvaid, kuid seejärel päevapealt kadunud töökohaga. Mõneti on isegi hea, et Tesla megatehas Eestis pole reaalne väljavaade. Ühiskonna jaoks üldisemalt tuleks eelistada jätkusuutlikku arengut ja kasvu. 

Kui oleme saanud baasasjad toimima – on olemas konkurentsivõimeline keskkond, siis tuleks mõelda, kuidas seda saavutada. Selleks soovitaksin vaadata start-up’ide hindamise juures lisaks nende virtuaalsele väärtusele (enesemüümise oskusele) rohkem süviti sisusse. Mida nad ikkagi pakuvad, kus ja kes on nende turg ja mis on selle mõju meie teistele sektoritele? On neil mingigi kontroll oma turu üle?

Näiteks: kui ettevõte pakub mingit virtuaalteenust Lõuna-Ameerikas või teeb mingit mänguäppi, siis see võib olla täna suur hitt, kuid järgmisel aastal on turg või konkurents muutunud ning sellised suured efektsed rahvusvahelised edulood jäävad lühiajalisteks mälestusteks. Hea on, kui ettevõtja taipab õigel ajal raha välja võtta ega lähe ahneks, lootes et mõneti juhuslik õnn kestab kaua, toome näiteks või soomlaste Rovio, kelle Eesti analoog on mitmeski mõttes Creative Mobile.

Usun, et kui kasvuettevõtlus toetub ümbritsevale füüsiliselt lähedasele nn reaalmajandusele, siis võib tekkida tugev ettevõtete võrgustik ja sümbioos, mis aitab mitmel viisil: ühtpidi üle elada tekkivaid paratamatuid tagasilööke start-up’il ja teistpidi viia reaalmajanduse ettevõtet rahvusvahelisele turule. Me juba teeme äppe meie suurtele tootmissektoritele: metsa-, mäe-, põllumajandus- ja ehitustööstusele, ehitame sinna tugeva baasi ning sellega saame nii kogemused kui turvavõrgustiku, mille najal minna samm-sammult välisturgudele. Just seda võiks soodustada veelgi enam.

Reaalsektorites ei teki ja õnneks ka ei kao tehnoloogia ühe päeva või isegi aastaga, erinevalt start-up’idele orienteeritud ettevõtetele. Meie ühised ressursid on alati piiratud ning tuleb teha valikuid, kuhu panustada – vaadakem siis riigi seisukohast laiema majanduse mõju konteksti, mitte vaid lühiajalisi mõõdikuid nagu valuatsiooni nullide arv või viimase kvartali maksunumber.