Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Palk avalikuks - mis siis ikka juhtub?
ajakirjanik Märt BelkinFoto: Andres Haabu
Korraks on palkade avalikustamise järel piinlik, edasi aga aitab see teha otsuse, kus edasi töötada, arutleb Äripäeva ajakirjanik Märt Belkin.
Entusiastlik ja särav loovjuht, väga efektiivne puhastusteenindaja või klientide armastatud klienditoe spetsialist teenivad kindlasti rohkem kui nende ametikaaslased, kes käivad tööl vaid selleks, et kuu lõpus laekuks pangakontole kokku lepitud summa. Või on see ikka nii?
Hea töösuhte alus on usaldus. Tööandja peab uskuma, et töötaja on oma tööle pühendunud ning rakendab kõiki võimeid täiel määral. Töötaja peab olema kindel, et tööandja on temaga aus ning loob talle keskkonna, kus ta oma võimeid täiel määral rakendada saab – ja maksab talle väärilist töötasu.
Palkade firmasisene avalikustamine on maailmas, eriti USAs tõusev trend. Näiteks on firma sees teada kõikide ökopoeketi Whole Foods töötajate palgad. Üsna väike sotsiaalmeediafirma Buffer on esile toonud koguni konkreetsed põhjused ja faktorid, mida firma väärilise töötasu maksmisel silmas peab.
Viisakas inimene palgast ei räägi
Töötasust rääkimine on Eestis üldiselt tabu. Kui tegu pole just riigiametnikega, teavad vähesed, kui palju teenib nende kõrval tööd rügav inimene. Kohati võib kuulda kurja sosinat. Muidugi, tema saab ju ülemusega hästi läbi. Tema ei oska enda eest seista. Tõenditeta, kuulduste järgi otsuste tegemine ei saa mõistagi kunagi häid tulemusi tuua.
Spetsialistide seas on loomulik, et palgad erinevad: oskused, kogemused, vastutus ja tööpanus ei ole paratamatult võrdsed. Kompetentse saab aga arendada ning ennast tõestades vastutust juurde saada.
Ettevõtte jaoks on hea töötaja püüdlev. Ta tahab end professionaalselt teostada, saada paremaks ning seeläbi olla kasulik ka ettevõttele.
Kolmandik ööpäevast läheb üldjuhul magamiseks. Pole mõtet töö juures tiksumas käies samasse lahtrisse veel üht kolmandikku lisada.
Kuulad juttu, aga kahtlus jääb
Aus, avatud ja hooliv tööandja selgitab töö- või arenguvestlusel, mis on hästi, mis on halvasti ja miks on töötasu just selline, nagu ta on. Sellest hoolimata pole töötajal pääsu kahtlustest – ega pakkumine pole liiga madal? Ehk olen ma rohkem väärt? Kas tööandja ikka hindab ja märkab seda, kui ma endast rohkem annan ja uusi oskusi omandan?
Palk pole asi, mida häbeneda. Kõrget tasu teeniv inimene peaks olema selle üle uhke. Madalamalt tasustatud töötaja aga peaks mõtlema selle peale, kuidas saada paremaks – või kuidas leida endale uus tööandja, kes tahab tema panust õiglaselt hinnastada.
Avatus palkade suhtes pole sugugi vaid tippspetsialistide pärusmaa. Ka madalama palgaga inimestel aitab kollektiivselt enda õiguste eest seista see, kui palgatasemed on selged. Ehk tunneb ka tööandja häbi, kui kõik ta töötajad kulmu kergitavad ja küsivad, kas tõesti ei suuda edukas ettevõte miinimumist kõrgemat tasu pakkuda.
Avalikustamise poole liikudes ei saa kahtlemata mööda piinlikest vestlustest ning esialgu võib õhk kollektiivi sees minna märksa jahedamaks. Pikemas plaanis aitab see aga töötajal mõista, kuhu on võimalik jõuda ning mida on selleks vaja teha – või on lõplik tõuge kehva tööandja selja taha jätmiseks ja uue ning väärtustava leidmiseks.