Merkel, Macron ja Saksa kevad

Jää ongi liikumas, kui kujundist kinni võtta, ja lisada veel üks – Saksa kevad. Tugeva reformisooviga Emmanuel Macroni valimise järel Prantsusmaa presidendiks on Saksamaa kantsler Angela Merkel ilmutanud valmisolekut ka Saksamaa jäätunud positsioonidelt nihkuda. Juba esimesel ühisel pressikonverentsil Berliinis ütles Merkel, et isegi Euroopa Liidu aluslepingute muutus pole enam tabu. Liiga palju sellesse viimasesse lugeda ei maksa, kuid märgiline on see siiski. Saksa-Prantsuse tandem valmistub pika pausi järel Euroopas jälle vedama. Ja see on hea, ehkki tekitab teistes, eelkõige ELi uuemates liikmesriikides, kõhklusi ja kahtlusi.

Macroni edukas debüüt NATO ja G7 tippkohtumistel kinnitas, et temas on ambitsiooni ja tugeva liidri materjali. Ja nakatavat kirge, mida Euroopa tulevikuvisioonid naljalt ei tekita. On ka tarkust alustada esmalt oma õuelt – tööturu reformidest, mille puudumine on Prantsusmaa majanduse pikalt kiduma jätnud. Nii pikalt, et Saksamaa on viimase kümnendi Euroopa vankrit üsna üksi vedanud, kuna nõrga majandusega Prantsusmaast pole olnud õiget partnerit. See ei ole just hiilgav mäetipp, kuhu Euroopa Liit ühe mootoriga lennates välja on jõudnud. Liit on killustunud ja kisub eri suundades, samas kui ümberringi toimuvad suured muutused, mis nõuavad reageerimist ja tihedamalt kokku hoidmist. Varem vaidlesid Saksamaa ja Prantsusmaa suuremad vaidlused omavahel ära.

Nüüd on liit jälle teelahkmel. Märtsis pani Euroopa Komisjoni president Jean Claude Juncker lauale viis stsenaariumi, kuidas ühendus Suurbritannia lahkumise järel edasi võiks liikuda. Kolmapäeval lisanduvad konkreetsed ettepanekud rahaliidu reformiks, mis tõotavad väga teravaid debatte. Ideed euroala oma eelarvest, rahandusministrist või parlamendist ei ole eri liikmesriikides ühte moodi mõistetud ja arusaamine taoliste instrumentide vajalikkusest on väga erinev. Nii on kerge leili minna. Läbi vaielda need ideed aga tuleb, sest rahaliit tuleb saada stabiilsemale alusele kui see on praegu - äsja sai muretsetud populistide võimaliku võimule pääsemise pärast Prantsusmaal, mis eurot kabelimatsuga ähvardas, nüüdseks on sarnaste kartuste kese kolinud Itaaliasse. 

Nädalapäevad tagasi Saksamaal ministeeriumide ja keskpanga esindajatega kõneldes ei tekkinud muljet, et euroala reformidega kuidagi kiiret oleks. Kõlas tuttav refrään, et iga riik peab ennast ise ära majandama, hoidma oma rahaasjad korras ja järgima juba kokku lepitud reegleid. Mõttekodades oldi aga varmamad möönma, et sama moodi edasi ei saa. Ja siin võib teenäitajaks saada just Saksamaa ja Prantsusmaa tandem. Mida pole võimalik kohe teha 19 euroala riigi tasandil, seda võib katsetada kahepoolselt. Näiteks ühiseid investeerimisprojekte või ühiseid võlakirju. Mitmekiiruselises Euroopas, mis Junckeri viiest stsenaariumist enim aruteluainet on pakkunud, ei pruugi vahejoon sugugi minna euroala ja ülejäänud liikmesriikide vahelt, vaid ka euroala enda seest. Mõttekodades leitakse, et mitmekiiruselisest Euroopast rääkides ei räägi me tingimata enam tuumikust ja äärealast, vaid n.ö funktsionaalsetest liitudest, kus riigid moodustavad erinevaid liite erinevate teemade ümber, kus tahetakse süvitsi edasi minna. Kõik ei taha kõike ühte moodi ja nii jõutigi seisakusse.

Mitmekiiruseline Euroopa pelutab ja vihastab uuemaid liikmesriike. Rumeenias kaalutakse tõsiselt, kas tuleks kiirustada rahaliidu liikmeks, et mitte n.ö otsustajate rongist maha jääda. Samas ei pruugi riigi majandus ühe mõõduga eurosärgiks veel valmis olla. Poola ja Ungari kahtlustavad, et rahaliidu oma eelarve, mis on ideena välja pakutud, võiks tulla nende eurotoetuste arvelt ja sundida neid vähemaga leppima. Euroga need riigid niipea liitud ei kavatse, samas pole adutud, et euroalal on osad muutused paremaks toimimiseks hädavajalikud. Muremõtteid mõlgutatakse ka Rootsis, kartes ääremaastuda. Soome rahandusminister tõrjus aga äsja Bloombergile antud intervjuus igasugused ühiste võlakirjade ja eelarvete vajadused, mis näib kinnitavat vaadet, et erinevad kiirused võiksid olla ka euroala sees.

Arvamusküsitlused näitavad, et Saksamaa uus kantsler on sügisteste valimiste järel praegune kantsler Angela Merkel. Prantsusmaal näitavad arvamusküsitlused, et Emmanuel Macronil on lootust edule ka juunis toimuvatel parlamendivalimistel, mis tagaks talle vajaliku toetuse reformide läbi viimiseks. Euroala majandus on tsüklilises tõusus, võimaldades reforme teha vähema valuga. Ja kui mõelda, et ehk on neljandat ametiaega taotlev Angela Merkel ja Saksamaa range rahandusminister Wolfgang Schäuble (74) juba mõtlemas ka oma pärandi peale, siis on tähed joondunud eriti soodsalt, et Euroopa projekt võiks saada uue hingamise. Ja Eesti sellest särast veidi endale.