Sõda, kus pole võitjaid

Teisipäeval arutati Tallinna halduskohtus kaubanduskoja kaebust riigi vastu, kas viimane rikkus sotsiaalmaksu langetamist ära jättes põhiseadust. Sama murega jõuti detsembris ka õiguskantsleri Ülle Madise juurde.

Aasta lõpus saatsid nii koda kui ka tööandjate keskliit presidendile palve, et viimane jätaks valitsuse üle puusa kokku klopsitud kobareelnõu vastu võtmata. Ja paari nädala eest esitasid kaks organisatsiooni koos riigikogu esimehe Eiki Nestorile kirjaliku pöördumise, milles tundsid muret maksualase õigusloome kvaliteedi ja poliitilise kultuuri halvenemise üle.

Valitsuse maksumängudele tribüünilt ovatsioone ei kõla. Seda võib välja lugeda ka 10. mail avalikustatud tööandjate keskliidu uuringust, milles tuhandest küsitletud ettevõtjast hindas valitsuse viimaste kuu toimetamisi ettevõtluskeskkonnale negatiivseks 49%.

Olukord, kus era- ja avaliku sektori suhtlus toimub suuresti tagantjärele vigade parandamise kaudu, on põhimõtteliselt vale. Nagu praktika näitab, peab kehva kommunikatsiooni tagajärgede klaarimise alla oma aega ja tahet sageli panema ka kolmas osapool.

Seadusloome eeltöö lonkab, aga valitsuse võimuses on ta ludinal jooksma panna – seada asjad nõnda, et ettevõtja oleks arutelulaua taha oodatud niivõrd varajases faasis kui vähegi võimalik. Viimane poolaasta illustreerib hästi, mis on vastastikusel juhul tagajärjed – valitsuse varjus valminud maksuplaanid on valguse kätte jõudes murenenud. Osa, nagu näiteks auto- ja panditulumaks, on lausa tolmuks pudenenud. Selle üle, mis enim rolli mänginud on, saab iga juhtumi põhjal muidugi vaielda, kuid avalikkuse turmtuli maksumuudatuste pihta kuulub kindlasti põhjuste sekka.

Seadusi ei toonud aga kured. Raisku on läinud tuhanded töötunnid ning soliidne summa maksumaksja raha. Ei näe ka, et see oleks riigiametnikule väga motiveeriv, kui tema pikaaegse töö vilja avaldamisel asuvad ettevõtjad ja majandusanalüütikud seda sopaga üle valama. Ja kogu aur, mida era- ja avaliku sektori ladvik teemade üle vaidlemisel välja lasi, oleks võinud minna hoopis millegi muu ärategemiseks. Riigi tasandil on aastaid nuputatud, milliste vahenditega tootlikkust tõsta. Usun, et kvaliteetsema ja laiapõhjalisema seadusloomega saaks protsendi juurde küll.