Meedia maalis tondi hirmsaks

Seisakut, millesse Eesti oli eelmisel sügisel lõppenud reformierakondliku juhtimise aastatel jõudnud, võib nimetada ilmsi magamiseks. Lõhe jõukate ja puudust kannatajate vahel süvenes, korraga toimiv töö- ja tööjõupuudus ühes palgavaeste arvu kasvuga pärssis majandust, võimu võõrandumine õõnestas riigi aluseid.

Ent sellest ei räägitud. Tuima järjekindlusega püüti riigi kehva seisu varjata jutuga ühetaolise ja lihtsa maksusüsteemi ainuvõimalikkusest. Seda vaatamata alarahastatud meditsiinisüsteemi kriisile, avalike teenuste kokkukuivamisele ning sotsiaaltoetuste kärpimisele. Riik, kui solidaarne, kodanike heaks töötav ühendus ei toiminud, ent õigustuseks kuulsime, et Eesti sugune pisiriik ei saagi eksisteerida teisti, kui õhukese ja jõuetuna.

Seisakut ja stabiilsust ei saa samastada, nagu seda aastaid püüti teha. Stagnatsioonist tuleb väljuda ja selleks on tarvis eemaldada seisaku põhjus, milleks 2016. aasta Eestis oli liiga pikalt võimule jäänud eneseimetlejalik Reformierakond. 

Eelmine valitsus ei kujutanud endast klassikalist koalitsiooni. Peaministri partei domineeris nii sotside kui IRLi üle, kelle hääleõigusliku osapoolena valitsusse jõudmisest võime rääkida alles peale Reformi asendumist Keskerakonnaga. Alles siis said Reformi poliitikat ellu viinud instrumentidest võrdõiguslikud valitsuse liikmed. Just sellepärast oli peaministri vahetus niivõrd oluline, sest lõpetas vaikiva ajastu ning avas tee tõelisele demokraatiale.

Koos uue valitsusega lõppes ka ilmsi nähtud uni ja algas töö Eesti eduloo taastamise nimel. Tegutseda tuli kiiresti, sest majandus vajas turgutamist ja eelarve täitmist määrani, mis võimaldaks riigil oma ülesannetega ilma õhukeseks viilimata toime tulla. Tegijal juhtub, eks maksumuudatuste kavandamisel oli tunda kiirustamist ning sellest tulenevalt pidi esialgseid plaane korrigeerima. Aga Ratase valitsus suutis lühikese ajaga anda Eestile uue arenguperspektiivi, mida kinnitab SKP 4,4% kasv esimeses kvartalis. Muidugi võiks toimida ka Reformierakonna kombel ja kõik muutused eos välistada, ent vaevalt kannataks Eesti uut loiduse ja minnalaskmise ajastut välja. 

Siinkohal jõuame välja juttudeni paremkoalitsioonist, mis kohe-kohe Ratase valitsuse välja vahetavat. Kummaline, et seda jama ajasid täiesti soliidsed inimesed aastal 2017, mil Euroopas on parem- ja vasakpoolsus hägustunud ning jagamine valgeteks ja mustadeks jõududeks taandumas kodanikuühiskonnas üha olulisemaks muutuva kaasamis- ja solidaarsusteema ees. Kui tahame olla see kõva digiriik ja innovatsiooniime, millena end ise kujutleme, siis oleks aeg loobuda eelmise sajandi mallidest ning asendada vasak-parempoolsuse skaala sotsiaalse närvi ning kaasamise näitajatega, milles Ratas ületab eelmise valitsusjuhi kordades.

Ratase valitsusega võitlemiseks on reformierakondlikule maailmapildile truuks jäänud meedia võtnud appi korruptsioonitondi, mis koos vene kaardi osava lauda käimisega peaks panema rahva Ratase valitsuses kahtlema. Siinkohal tuleks meenutada, et viimase aja skandaalidel poole otsest puutumust valitsusega ning nende juured ulatuvad Ratase-eelsesse aega. Pole ka mõtet kunstlikult suurendada Tallinna linnavalitsuse korruptsioonilembust. Kui tutvuda jõustruktuuride esitatud statistikaga, siis suurem osa korruptsioonikuritegudest ei panda toime mitte Tallinna linnavalitsuses, vaid riigiasutustes ja teistes omavalitsustes. Eks igal pool leidu musti lambaid, peab siis Ratas nende kõigi eest vastutama? Pigem tuleb tervitada uue valitsusjuhi ja Keskerakonna esimehe valmisolekut korruptsioonile kiirelt ja karmilt reageerida.

Sama resoluutselt suhtub peaminister oma kabinetiliikmete möödalaskmistesse. Vabastatud on kaks vene emakeelega ministrit, mis näitab, et teatud valijagruppide poolehoiu säilitamisest on Ratastele olulisem kabineti töövõime. See peaks andma lootust, et tõeline murrang Eesti jätkusuutlikkuse tagamisel ning ühiskonna liitmisel on võimalik.

Meil tuleb valitsusele aega anda, sest riiki ei tooda ummikust välja mõne kuuga, vaid aastaid kestva pingutuse tulemusel. Jüri Ratas on selliseks pingutuseks võimeline ning kasvav poolehoid tema valitsusele näitab, et meid ootavad ees head ajad, rääkigu siis sensatsiooninäljas ajakirjandus, mida iganes.