Asjaarmastajate valitsus

Keskerakonna juhitava valitsuse tegevust kõrvalt vaadates jääb mulje, et mitte keegi ei vaata või ei näe suuremat pilti ehk Eesti positsiooni rahvusvahelisel areenil. Nii nagu ettevõtted, nii konkureerivad ka riigid omavahel selleks, et meelitada riiki rohkem ettevõtjaid, kes looksid töökohti, mille pealt makstakse riigile makse, millest omakorda saab aidata neid, kes abi vajavad ja kel nii hästi ei lähe.

Väikestel riikidel halva geograafilise asukoha ja ebasoodsa kliimaga on palju keerulisem teiste riikidega konkureerida kui suurtel riikidel, kel on palju inimesi, ressursse ja kel on head naabrid. Seega tuleb leida midagi, millega eristuda. Tuleb teha asju teistmoodi, et seda tähele pandaks ja meie vastu huvi tekiks.

Arvestades, et paljudes küsimustes on Euroopa reeglid ühtlustumas, on mängumaa, kus eristuda ja konkurentsieelist saavutada, järjest ahtam. Häid näiteid, mida me oleme teinud teisiti ja mis on meile toonud investeeringuid ja seeläbi ka töökohti, ei pea kaugelt otsima (näiteks reinvesteeritud kasumilt tulumaksu kaotamine, mis oli Euroopas ja maailmas ainulaadne idee), kuid ometi tahab valitsus need konkurentsieelised maha mängida ja asendada lahendustega, mis mujal maailmas on juba proovitud ja ebaõnnestunud.

Umbes poolteist aastat tagasi laekus minu lauale paks ümbrik. Selles oli ligi kolme sentimeetri paksune patakas tihedalt täis trükitud A4 pabereid koos pisikese sama tiheda tekstiga raamatuga. Selgus, et see on Belgia tuludeklaratsioon ja raamatuke instruktsioon, kuidas deklaratsiooni täita. Sirvisin seda ja mõtlesin, et kui ma tõesti peaksin orienteeruma nendes reeglites, kui palju ma pean kuhugi midagi deklareerima, milliseid erandeid taotlema, siis peaksin palkama maksuspetsialisti, sest ise ei ole isegi kõrgharidusega inimene suuteline neid pabereid täitma.

Eesti eelis on olnud lihtne ja ühetaoline maksusüsteem, kus maksudest on keeruline kõrvale hiilida, sest vähe on erandeid ja reegleid. Nüüdne valitsus on otsustanud selle eelise kaotada ja võtta kasutusele maksusüsteem 6000 (sic!) astmega. Ma usun, et selle arengu üle rõõmustavad eelkõige maksunõustajad, kel seni oli Eestis üsna vähe tööd: nüüd on lootust, et nende teenust hakkavad vajama ka lihtsad inimesed. Küll aga pole siin enam midagi, mis suures pildis meid teistest eristaks ja mida saaks ettevõtjatele reklaamida kui head, selget, õiglast ja nihverdamist minimeerivat maksukeskkonda.

Esinesin hiljuti Rootsi ettevõtjate aastafoorumil koos Läti rahandusministri ja Leedu spiikriga arutelul, mille eesmärk oli tekitada Rootsi investorites investeerimishuvi meie riikidesse. Kui moderaator viimase asjana küsis, et mida te ootate Rootsi valitsuselt koostöö suurendamiseks, vastasin naljaga, et ootan Rootsi valitsuselt veelgi maksude tõstmist, sest see tähendab meie investeerimiskliima veelgi atraktiivsemaks muutumist. Tundub, et praegune valitsus on seda konkurentsieelist maha mängimas.

Meie rahvusvahelist konkurentsieelist ja positsiooni vähendab ka riigieelarve defitsiiti laskmine. Tundub lihtinimese seisukohalt tühine asi, ometi on sel kaugeleulatuvad tagajärjed. Eestlastel on ikka olnud põhimõte, et headel aegadel kogu, sest halbadel aegadel läheb reserve vaja. Kui kogumise ajal aga üle võlli kulutatakse, siis pole millestki katta erakorralisi kulusid, kui käes on mustad päevad.

Rahvusvaheliselt langetab see meid samasse kategooriasse Kreeka ja teiste oma finantsidega mittetoimetulevate ja võlgu elavate riikidega. Meie heade Euroopa Liidu liitlaste (näiteks Saksamaa) kannatus on viimse piirini pingule tõmmatud, kui riigijuhid peavad valimiste eel pidevalt vastama küsimustele, miks sakslaste rahaga peab üleval pidama üle võimete kulutanud kreeklasi. Meie ei ole siiani olnud osa sellest probleemist, mis on suurtel liitlastel teinud lihtsaks ka meile näiteks kaitsealase kindluse andmise. Eelarve tasakaalust loobumisega ei ole see enam nii.

On veel üks ohu märk, et Eesti riik teeb praeguse valitsuse käe all vähikäiku. Nimelt suurte vaidluste järel sai riigikogus vastu võetud kooseluseadus, mis lubab oma kooselu registreerida kõikidel inimestel selle inimesega, keda nad armastavad – sõltumata soost. Seaduse vastuvõtmine asetas Eesti rahvusvaheliselt progressiivsete riikide hulka, kes ei tee oma kodanikel vahet ja tagab kõigile võrdsed õigused. 1. juunil teatas peaministripartei liige, riigikogu õiguskomisjoni esimees, et endiselt kehtib Keskerakonna juhatuse otsus, mille kohaselt juhatus toetab kooseluseaduse tühistamist. Juhul, kui valitsus tõesti kavatseb kooselu seaduse tühistada, ei mõisteta seda kuidagi Euroopas ning meie tõsiseltvõetavus kahaneb oluliselt.

Euroopast vaadates on Eesti siiani silma paistnud digitaalsete arengute juhtriigina. Meie e-riigi kuvand on midagi, millele analoogset tugevat kaubamärki teistel väikeriikidel välja pole pakkuda. Eelmise nädala Politico kirjutas, et Eesti on peale Singapuri parim näide väikeriigi turundusest maailmas. Mai lõpus toimunud tehnoloogiaettevõtete konverents Latitude 59 kihas uutest ideedest ja ettevõtjatest, kes tänu sellele kuvandile on Eesti vastu huvi tundma hakanud ja siia oma tegevusi toonud.

Uus valitsus ei tundu seda oluliseks pidavat ega näe prioriteetsena Eesti tugevuse edasiarendamist. Vastupidi, Keskerakonna juhitav valitsus soovib minna ajas hoopis tagasi ning näiteks vähendada e-hääletamisele võimaldatavat aega. Samuti ei peeta e-Eesti edasiarendamist prioriteediks, kuid tehnoloogiamaailmas muutuvad asjad kiiresti ning selleks, et oma positsiooni säilitada, peab pingutama. See aga nõuab valitsuselt eestkõnelemist ja eestvedamist.

Kui e-Eesti pole valitsuse arvates Eesti konkurentsieelis, siis mis on see tugevus, mida uus valitsus asemele pakub? Mis on eelis teiste riikide ees, mida uus valitsus arendab, et siia tuleksid ettevõtjad töökohti looma ja (maksu)tulu tekitama?

Kokkuvõttes, valitsuse tegevus jätab amatöörliku mulje. Väidetavalt töötatakse pikalt mingi seadusemuudatuse kallal, tullakse sellega välja – ja siis paari päeva jooksul tühistatakse ja võetakse idee tagasi. Kodanikul on õigus eeldada, et valitsus mõtleb oma plaanid paremini läbi. Kui esimese kriitikanoole peale võetakse ettepanek tagasi, selle asemel, et seda argumenteeritult kaitsta, siis tundub lihtsalt, et fookus pole paigas ja ideed ei ole lõpuni läbi kaalutud. Mida soovitakse sellise rapsimisega saavutada ja kuhu Eestit tüürida, jääb ebaselgeks.