Kaua tehtud, kehvakene

Kolmapäeval koos kahekümne teise eelnõu seaduseks vormistamine riigikogus tähendas lõppu ka pikaleveninud riigihangete seaduse saagale, mis sai viimaks lõpliku kuju. Kahjuks on riigihangete seaduse lõppvormis pettunud nii need, kes peavad oma tegevust selle järgi korraldama – kui ka seaduseandja ise.

Seadusetegu ei peaks käima Euroopast ähvardava trahvi hirmus, aga just niimoodi riigihangete seadus sündis. Nimelt saanuks Euroopa Komisjon Eestit selle seadusega venitamise eest trahvida 300 000 euroga ning see näib olevat peamine põhjus, miks kiirustamise ja asjatundmatuse märke kandev eelnõu kolmapäeval 21seaduselise portsu hulgas lihtsalt ära vormistati. Keskerakondlasest reformierakondlaseks hakanud Deniss Boroditš nimetas seadust avameelselt ärasolgitud praagiks. Vabaerakonna nimel kõnelenud Krista Aru tunnistas, et Vabaerakond hääletab seaduse poolt pika hamba ja väga suurte mööndustega. 66 häält saadi aga ikkagi kokku ja elu läheb edasi. Kaelast ära, tehtud. 

Hankelepingu muutmise tingimuste avardamist uues seaduses võib iseenesest pidada positiivseks, samuti võimalus, et varem ebasobiva käitumisega silma paistnud ettevõte saab nn heastamisvõimaluse: varasema korra kohaselt hankelt kõrvaldatud firmal on nüüd šanss uuesti ree peale saada, kui ta suudab tõendada, et on oma usaldusväärsuse taastanud. Paraku on mõlemad, nii lepingu muutmise tingimuste avardumine kui ka nn heastamisvõimalus sõnastatud nii üldiselt ja ebamääraselt, et tõenäoliselt tähendab nende sätete rakendamine edaspidi keerulisi juriidilisi vaidlusi. 

Sellal kui seaduseandja räägib riigihangete seadusega seoses bürokraatia vähenemisest, mis oli ka üks seaduse muutmise peamisi eesmärke, siis need, kes seadust täitma peavad, näevad pigem halduskoormuse suurenemist. Uus regulatsioon eeldab hankijatelt varasemast märksa suuremat kontrolli alltöövõtjate tegevuse üle ning see võib ohtu seada lepingujärgsete kohustuste õigeaegse täitmise. Hankijal on õigus pakkujalt nõuda kogu kvalifikatsiooni tõendavat dokumentatsiooni viie tööpäeva jooksul, see eeldab vastava paberimajanduse igaks juhuks valmisolekut.

Pakkumuse esitamisel tuleb märkida, missuguses osas see sisaldab ärisaladust, ning seda ka põhjendada. See ettepanek jõudis seadusse kaubandus-tööstuskoja ettepanekul ning koda on ise rahul, et see seadusse sisse kirjutati. Konkurentidel on õigus välja nõuda pakkumise see osa, mis ärisaladust ei sisalda. Samas on paljud erialaliitude ja esindusorganisatsioonide ettepanekud jäänud arvestamata ning hulk rahulolematust seadusega jääb tuha alla hõõguma.

Osalt on see muidugi ka paratamatu. Kui seaduse loomisse on kaasatud üle 50 huvigrupi ja eelnõu täpsustamisel on kokku esitatud rohkem kui 800 märkust, siis on päris selge, et kõiki neid – suuresti üksteisele vastu rääkivaid – ettepanekuid ei saagi seadust kokku pannes arvesse võtta, eriti kuna valitsusasutused ise tegid omalt poolt üle 600 märkuse. 

Nagu Tõnu Õnnepalu peagi Äripäevas ilmuvas kolumnis kirjutab: 1990ndatel käis otsustamine lihtsamalt. “Pidi otsustama ja otsustati. Nüüd arutatakse. Suunatakse edasi komisjonidesse, ekspertgruppidesse, ametkondadesse, vabakondadesse, ükskõik kuhu, peaasi, et ei peaks otsustama.” Ja kui kell kukub, pannakse lihtsalt käsi alla.