Karavan liigub edasi

Sellel on mitu põhjust. Esiteks pole Eesti olulisemate poliitiliste parteide programmilised seisukohad üksteisest drastiliselt erinevad. Kõik parteid püüavad meeldida võimalikult laiale valijaskonnale ning inimeste poliitikasse minek pole mitte niivõrd maailmavaateline küsimus, kui pigem võimaluste otsimine poliitilise karjääri teostamiseks. Poliitikutel pole mingit probleemi vahetada oma kodupartei kas või päeva pealt senise konkurendi partei vastu, seda muidugi juhul, kui selles parteis õnnestub oma poliitilist kapitali enda jaoks paremini realiseerida.

Teiseks pole Eesti tingimustes parteidel üksi võimalik valitsust moodustada ning koalitsioonivalitsused siluvad parteide vähegi erilised ideed ühtseks halliks poliitiliseks vooluks.

Kolmandaks muidugi poliitiliste parteide nõrk kompetents paljudes küsimustes, mis tähendab seda, et nii seadusloome kui ka praktiline igapäevane protsesside juhtimine on suures osas koondunud ministeeriumi ametnike kätte.

Selles kõiges pole ilmselt kokkuvõttes midagi halba. See tagab, et riik läheb üldiselt mööda kindlat, ette tallatud rada, sõltumata valitsuste vahetumisest.

Viimasel valitsuse vahetusel on siiski ka mitu positiivset külge. Üks peamine järeldus on see, et demokraatlikus riigis ei saa olla asendamatuid. Kui juba valitsevate poliitiliste jõudude poolt hakatakse sellist arvamust kujundama, on see märk kiire valitsusevahetuse vajadusest.

Poliitilise asendamatuse sündroom on väga ohtlik nähtus, mis viib ühiskonna eemale demokraatiast ning loob soodsa pinnase kogu valitsemissüsteemi korrumpeerumiseks. Nagu näitavad viimased küsitlused Venemaal, peab 79% elanikest Venemaa kogu võimusüsteemi täielikult korrumpeerunuks, samal ajal valiks 83% Venemaa valijatest Vladimir Putini taas tagasi oma riigi presidendiks.

Selline asi saab toimuda ainult tänu asendamatuse sündroomile, sest valija küll teab, et aastaid riiki valitsenud võimukandja on läbinisti korrumpeerunud, kui leiab, et Putin on siiski asendamatu ja tema asendamine võib kaasa tuua kaose riigis või siis äärmisel juhul veelgi hullemad korruptandid. Ka Eestis oli juba kujunemas arvamus, et ilma Reformierakonnata pole võimalik valitsust moodustada. Meie valitsusevahetus on näidanud, et asendamatuid pole ja valitsusevahetused on ühiskonda tervendava iseloomuga ja vajalikud.

Ratase valitsus pole kaasa toonud väga suuri muutusi ühiskonnas ja sõltumata sellest, kui kõvasti mõned koerad hauguvad, läheb karavan ikka edasi. Siiski. Igal valitsusel on oma käekiri ja agenda. Positiivse poole pealt tahaks nimetada riigieelarve tasakaalunõude müüdi murdmist. Väga tervendav on näha, et valitsus püüab eelkõige realiseerida oma poliitikat ja eelarve on selle realiseerimise vahendiks. Eelarvereeglid ei ole enam seatud poliitiliseks eesmärgiks ja see on hea ning tervemõistuslik.

Valitsuse otsustusprotsess on muutunud paindlikumaks ning ei olda iga hinnaga kinni oma esialgsetes kokkulepetes või dogmades. Ollakse valmis vastu tulema huvigruppide kriitikale ning vaadatakse tihti oma esialgsed otsused ümber. Ilmekalt on see välja paistnud maksuküsimuste otsustamisel, kus esialgsed plaanid on avalikkuse vastuseisu tõttu ümber vaadatud või tegemata jäetud. Valitsus on näidanud üles võimekust ja valmisolekut arutusele võtta teemasid, mis ei kajastu koalitsioonilepingus.

Valitsuse juhtpartei Keskerakonna jaoks on võimule tulemise protsess olnud aga raske ja keeruline. Olukorras, kus partei on sisemiselt lõhki, kauaaegsest pealinnas võimul olemisest korrumpeerunud, on olnud raske leida õigeid inimesi ja õigeid sõnumeid. Siiski on peaminister suutnud käituda nendes kriitilistes olukordades kiirelt ja otsustavalt. Oma ministrite kiire ja resoluutne vahetus on jätnud Keskerakonnale üsna kindla positsiooni valitsuses jätkamiseks.

Tundub, et poliitikas teatud stabiilsusele panustajad võivad tänase valitsusega rahul olla. Valitsus suuri põhimõttelisi otsuseid vastu ei võta ja elu läheb suures pildis endiselt edasi. Muutusi ootavad valijad aga ei näe, et Ratase valitsus liigutab maksukoormust töötajatelt kapitalile, kaudsetelt maksudelt otsestele maksudele. Ilmselt ei näe me ka ühiskonna regionaalse ja inimestevahelise kihistumise vähendamist ega Euroopa Liidu ummikusse jooksnud poliitikale uute lahenduste väljapakkumist ega realiseerimist.