Kapitalism 25

Nojah, mitte päris kõigist. Ühesõnaga, kui see lahti läks: kapitalism, turumajandus, see, mis meil nüüd on.

Kakskümmend viis aastat on juba täitsa aeg. Võib küsida, kas kapitalism on oma lubadused täitnud. Ja võib vastata, et on. Meil on kõik see, millest me rublaajal unistasime, pluss veel hulk asju, millest unistadagi ei osanud.

 

Ja kakskümmend viis aastat pärast viimaseid rublaoste on meil esimest korda võimul vasakpoolne valitsus. Vähemalt nii öeldakse. Minu hinnangul küll Eestis vasakpoolset parteid ei olegi. Sotsidki on rohkem mugavussotsid, nagu nüüd kombeks. Tegelevad selliste ilusate asjadega nagu sooline võrdõiguslikkus, tervislikud eluviisid.  Klassivastuolud, majanduslik ebaõiglus, see pole päris nende ala. Ja kes kujutakski ette marksistlikku parteid Eesti valitsuses? Veel ei kujuta. Aga kui ebavõrdsus kasvab ja veel kuidagi kivistub, nagu ta kivistuma kipub, siis mine tea.

Ebavõrdsus on kapitalismi liikumapanev jõud: ebavõrdsus kui potentsiaalide vahe. Samas on moodne kapitalism oma pooleteise-kahe aasasaja jooksul pidanud aina tegelema selle ebavõrdsuse vähendamise, haldamisega. Liiga väike ebavõrdsus on halb, liiga suur jälle ohtlik.

Oli kord unistus: viie rikkama riigi hulka. Mäletate? Sellest enam ei räägita. Ometi võiks. Jäädagi Euroopa tubliks arengumaaks, rikka lääne vaeseks perifeeriaks pole ju ka teab mis perspektiiv. Niisamuti on hulk inimesi Eestis avastanud, et kapitalistlik töö ei pruugi sugugi teha rikkaks. Kõik need seitsmesajaeurosed töötajad, kes seda majandusveskit siin käimas hoiavad, mida nad endale kogu sellest ilust lubada võivad? Äraelamist.

Vaesuselõksust pääsemine pole lihtne, ei inimesel ega riigil. Nõu anda ainult on kerge: tööta rohkem, hoia kokku. Enamasti see ei aita. Vaja on kas õnne või julgust või pigem mõlemat. Julgust teha midagi teisiti, teha “valesti”, teha vastupidi. Ja õnne, et see läheb täppi.

Meie uus “vasakpoolne” valitsus vähemalt üritab midagi teha teisiti. See on hea. Aga ta on kaunis nõrk ja kõhklev. See on kehv ja paistab kõigest välja. Haldusreformi haldamine on olnud süsteemitu. Tegelikult on selle reformi ainus tõsine edulugu Saaremaa. Saaremaa vald muidugi kõlab tobedalt, valla kui haldusüksuse nime oleks võinud ära kaotada algusest peale: jäävad maakonnad ja neli linna — näiteks. Selge lugu.

Kehva haldusreformi sai nüüdne valitsus muidugi eelmiselt, aga tõin ta näiteks, sest kas pole nii: kui tahad näha tegelikku mõju, kui tahad anda arengule tõuget, mitte ainult müksu, pead olema päris radikaalne. Pead vähemalt milleski lõpuni minema. Otsustama. Ega garantiid kunagi pole, et see aitab, aga vahendite siia-sinna pudistamine ka vist ei aita. Kui Tallinna-Tartu tulevikumaanteed ehitatakse kolmkümmend aastat, siis on see juba minevik. Kolmkümmend aastat igasuviseid teeremonte Tallinna ja Tartu vahel. Või millise arengutõuke võiks Eestile anda Turba raudtee valmimine?

Nii ka maksudega. Suhkrumaksus pole midagi eriti ebaõiglast, aga õiglust see ka ei lisa. Ei muuda süsteemi. Järjekordne tarbimismaks, vaestemaks. Nagu oleks ka käibemaksu tõstmine. Meie “lihtne” maksusüsteem tähendab seda, et töö ja tarbimine on maksustatud raskelt, kapital kergelt. Mõneti on see gloabaliseerunud majanduse surve, aga mitte ainult. See on olnud valik.

Kakskümmend viis aastat tagasi, kui esimesi kroone käes veeretasime, oli valikuid teha lihtsam. Pidi otsustama ja otsustati. Nüüd arutatakse. Suunatakse edasi komsjonidesse, ekspertgruppidesse, ametkondadesse, vabakondadesse, ükskõik kuhu, peaasi, et ei peaks otsustama. Omamoodi uus-sovetiseerumine, nõukogustumine, poliitbüroostumine. Aga mis teha! Süsteem on valmis. Klassiühiskond on välja kujunenud. Huvid on kristalliseerunud ja nende eest osatakse seista, eriti kõrgematel tuhvidel. Ja kas me siis tahame revolutsiooni? Tegelikult ei taha ju. Revolutsioonid on valusad ja traagilised. Viimase haavu lakume tänapäevani.

Nii et võib-olla peame tänulikud olema, et valitsus on pigem arg ja kõhklev. Vähemalt suurt häda ei tee. Las pealegi komisjonid, nõukogud arutavad, otsivad kõikirahuldavaid lahendusi (nagu neid oleks!). Muide, kas olete märganud, et pärast aastateepikkust roiskumist nõukogudes ilmuvad otsused ikkagi välja samasugustena, kui nad alguses olid, nagu poleks kilest välja võetudki?

Kapitalismi eelis päris-sovjetluse ees oli ometi tema kohanemisvõime, loovus. Pidev proovimine, eksimisjulgus. Sest tegelikult pole ükski tee viinud jääva õnneni. Kord on olnud kasu kullastandardist ja kindlatest rahakurssidest, siis jälle on need arengut ahistama hakanud. Kord on riigi massiivne sekkumine pannud majanduse õitsema, kord jälle viinud stagnatsiooni. Huvitav on ka see, et vanad äraproovitud rohud ja nipid pole täpselt tuntud kujul enam kunagi uuesti tööle läinud.

Tundub, et ülemaailmne kapitalism on jälle kord jõudnud sellesse faasi, kus keegi täpselt ei tea, kuidas edasi minema peaks. Katsete ja eksituste hooaeg on avatud. Oleme siis ka avatud. Ja tähelepanelikud.