Lõpp skeemile tooda-tarbi-viska minema

Digiäri ja teenussektori vingele kasvule vaatamata on majanduse baasiks endiselt loodusvarad – biomass, metallid, vesi, mineraalid – ja seda nii otseselt toorainena kui ka ökosüsteemi teenustena soodsa elu- ja majanduskeskkonna loomisel. Need ressursid on ammendumas. Viimase 40 aasta jooksul on materjalide kasutus suurenenud kolm korda, 22 miljardilt tonnilt aastas 70 miljardile tonnile 2010. aastal. Trendi jätkudes on see number 130 miljardit tonni aastaks 2050, see on maakera ressursside 400protsendine ülekasutamine.

Majanduskasvu ja materjalikasutuse vahel on selge võrdeline seos, mis paistab kätte majanduslanguse aegadel. Nagu selgub, kergitab materjalikasutust tarbimine, mitte niivõrd rahvastiku kasv. Siit nähtub, et suurema tarbimisega riikides on ka materjalikasutus suurem. Euroopa ja Põhja-Ameerika materjalikasutus inimese kohta on üle 30 tonni, Aafrikas, Indias 5 ja 10 tonni vahel aastas. Nii et majanduskasvu ja materjalikasutust ei ole meil õnnestunud lahti siduda rohemajanduse helgele manifestile vaatamata. Meie baasmajandus on endiselt ekspansiivne. Lisaks seisame silmitsi kliimamuutustega, mis tähendab fossiilipõhiste toodete drastilist vähendamist.

Ainuke alternatiiv majandustegevuse elus hoidmiseks on ringmajanduse ja biomajanduse juurutamine. See tähendab materjalide taas-, ring- ja uuskasutust. Kaob jäätmete mõiste, iga tükk tuleb parimal võimalikul moel uuesti kasutusse võtta. Tooda-tarbi-viska minema lineaarne mudel ei sobi tänapäeva. Et tegemist on süsteemi muutusega, siis ei piisa lihtsalt sellest, kui poogime ringkasutuse lineaarse mudeli külge. See tähendab kogu tootmise ja tarbimise ümber kujundamist.

Tarbija jaoks on ringmajanduse üks väljendusviis see, et omamise asemel hakkame kõike rentima ja ostma teenusena. Ostame külmutus-, pesupesemis-, transpordi-, käekotiteenust jne. Inimeste omandusse ei saa enam ressurssi/tooteid päriseks anda, sest ilmselt ei suuda nad piisavalt säästlikult toimetada ja ressursivoogude haldamine muutub väga keerukaks.

Ideaalis peaks tekkima ka nn virtuaalne ressursside pank, mis võimaldab määrata ressursile õiglase hinna ettevõtte jätkusuutlikkust kirjeldava litsentsi alusel. Hinna määramine kujuneb muidugi keeruliseks, sest senimaani väljendub ressursside hind pigem selle hankimise ja töötlemisega seotud kuludes. Materjalil endal hind justkui puudub, maavara jms tasud väljendavad seda vaid kaudselt.

Kuigi keegi ei kujuta päris täpselt ette, kuidas see kõik tööle hakkab, on rida ettevõtteid igatahes otsa lahti teinud. Jaapani väikefarmer, kes suudab oma väikselt põllult saada kuni 50% suurema saagi võrreldes tavapärase intensiiv-viljelusega, sest ta on loonud ökosüsteemi, kus taimekahjurid on toiduks partidele, oma roll on kaladel jne, kasutamata seejuures pestitsiide ja mineraalväetisi. Renault, kes kogub vanade autode juppe, korrastab need ning pakub varuosadena kasutatud autodele – pole ju mõtet vanale autole uut varuosa toota. Islandlased suudavad kalast kasutada juba 80%, teha sellest ilutooteid, toidulisandeid, ehteid ja nahakudede taastamise plaastreid. Šotlased pruulivad õlut leiva jääkidest. Google remondib oma servereid, taastab juppe ja hangeldab varuosadega järelturul. Või olgu meie omamaised näited – Reet Ausi välja töötatud rõivatööstuse jääkide kasutamise süsteem, okastest tehtud sisekujundus- ja akustikapaneelid OKKA või noorte teadlaste jääkželatiinist loodud uus nahaidentne materjal (Gelatex) rõivatööstusele. Rootsis avati maailma esimene ostukeskus, kus müüakse ainult taaskasutatud, parandatud ja uuskasutusväärtusega kraami.

World Business Council for Sustainable Development tellitud uuringu järgi tähendab ringmajanduse juurutamine 4,5 triljoni dollari lisandumist majanduse vereringesse aastaks 2030.

Muutused juba toimuvad. Tulevik on kohal, aga pole veel kõigile näha.