Eesti kasvusõbralikud maksud

Maksustruktuuri järgi võib Euroopa Liidu riigid jaotada vanadeks liikmesriikideks, Põhjamaadeks ning uuteks liikmesriikideks, kuhu kuulub ka Eesti. Eesti maksustruktuur erineb paljuski Põhjamaade, kuid ka vanade liikmesriikide omast, kus tööjõumaksud on valdavalt progressiivsed ja maksumäärad kõrgemad.

Nagu ka teistel 1990ndatel taasiseseisvunud riikidel oli Eestil võimalus rahvusvahelisi soovitusi järgides luua oma maksusüsteem nullist. Sellest tulenevalt on loodud võimalikult lihtne ja majanduskasvule orienteeritud maksusüsteem, kus on tähtis koht laia baasiga tarbimismaksudel ning tulud on maksustatud ühtse määraga. Võrreldes teiste arenenud riikidega on Eesti maksureeglistik üsna lihtne ja erandeid on vähe.

Toote- ja tarbimismaksud andsid maksutulust 44%, mida on 11 protsendipunkti rohkem kui Euroopas keskmiselt. Ka suhtena tarbimiskulutustesse on kaudsete maksude osakaal Euroopa keskmisega võrreldes kõrge. Suur osa erinevusest tuleb käibemaksust ning seejuures mitte käibemaksu standardmäärast, vaid sellest, et Eestis kasutatakse soodusmäära suhteliselt vähe.

Füüsilise isiku tulumaks andis 2016. aastal 17% maksutulust ehk neli protsendipunkti vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Tulumaksu osakaalu hoiab madalana väheprogressiivne maksusüsteem (sissetuleku suurenedes maksukoormus oluliselt ei tõuse), mis ühelt poolt soodustab tööjõu pakkumist, ent samas piirab riigieelarve võimalusi. Koos sotsiaalmaksetega moodustasid tööjõumaksud ja -maksed kogu maksutulust 51%, mis jääb ikka alla Euroopa Liidu keskmise.

Vaadates tulumaksu ja sotsiaalmaksete osakaalu tööjõukuludes, selgub, et Eestis on tööjõud madalamalt maksustatud kui Euroopa keskmiselt. Siinkohal ei ole tehtud vahet, kas maksukohustus on tööandjal või töötajal. Sotsiaalkindlustusmakseid tasub siiski tulumaksust eraldi käsitleda, sest need on seotud riigi sotsiaalkindlustussüsteemi ülesehitusega. Kui näiteks riigi tervishoiusüsteem tugineb suuremas osa erakindlustusele, on riiklikud sotsiaalmaksed küll väiksed, kuid inimeste püsikulu tervishoiuteenustele suurem.

Eesti maksusüsteemi suurimaks eripäraks on juriidilise isiku tulumaks, millega maksustatakse ainult jaotatud kasumit. Seadus võeti vastu aastal 2000 eemärgiga soosida ettevõtete investeerimist. Selline maksuhetke edasilükkamise skeem on rahvusvahelises võrdluses üsna ainulaadne.

Ehkki Eesti ettevõtted maksavad dividende ebakorrapäraselt, on ettevõtete tulumaksust saadav tulu võrreldav Euroopa Liidu keskmisega, moodustades möödunud aastal kaks protsenti kogu maksutulust, ehk ühe protsendipunkti võrra vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Suhtena ettevõtlussektori kasumisse oli juriidilise isiku tulumaksu osakaal kaks protsendipunkti madalam kui Euroopa Liidus keskmiselt.

Et maksusüsteemi kaudu majanduskasvu soodustada, ilma et riigi tulu väheneks, on maksukoormust nihutatud tööjõult tarbimisele enamikus Euroopa Liidu riikides. See on pikemaajaline protsess, mis hoogustus pärast majanduskriisi. Ka Eesti valitsus on seda strateegiat juba pikemat aega järginud ning tööjõu maksumäärade alandamist (ja maksuvaba tulu tõstmist) on eelarves kompenseeritud tarbimismaksude tõusu ning maksubaasi laiendamisega. Selline areng jätkub lähiaastatel, mil valitsus plaanib reformida füüsilise isiku tulumaksu süsteemi, tõuseb mitu aktsiisi ja lisandub uusi tarbimismakse.

Maksustruktuuri põhjal võib seega järeldada, et Eesti maksusüsteem on üsna kasvusõbralik, tuginedes suures osas tarbimismaksudele ning väheprogressiivsele tulumaksusüsteemile. Rahvusvaheliselt peetakse Eesti maksusüsteemi konkurentsivõimeliseks eelkõige seetõttu, et maksukoormus on võrreldes teiste arenenud riikidega suhteliselt madal, erandeid on vähe, valdavalt on kasutusel ühtne maksumäär ning ettevõtete kasum ei ole maksustatud. USA mõttekoda Tax Foundation, kes koostab igal aastal edetabelit OECD riikide maksusüsteemi konkurentsivõime kohta, seadis Eesti 2016. aastal esikohale.

Ülevaates on kirjeldatud küll peamiselt maksude võimalikku mõju majanduskasvule, kuid mõistagi ei ole majanduskasvu soodustamine valitsuse maksupoliitika ainus eesmärk. Kogutud maksutulu peab tagama soovitud mahus tulude ümberjaotuse ühiskonnas ja avalike hüvede pakkumise. Näiteks loob ühtne madal maksumäär küll ettevõtjatele soodsa keskkonna, kuid ei pruugi tuua riigile ümberjaotamiseks piisavalt tulu.

Loe põhjalikumalt Eesti Panga blogist.