Eesti naise õlg kannab pere heaolu

Eri uuringute järgi teenib Eesti naine keskmiselt 27-30 protsenti vähem kui Eesti mees. See on kahtlemata depressiivne näitaja, mida annab selgitada mitmel moel, kuid vaevalt täiesti välja vabandada.

Seda võib selgitada Eesti naise suure tööhõivega: selle asemel, et koduperenaisena null sissetulekuühikut teenida, osaleb Eesti naine siiski tööturul, haarates kinni ka väiksemaist teenimisvõimalusest. Võib selgitada sellega, et laste emad valivad ametid, kus saab paremini lapsi ja karjääri ühendada, töötades erialadel ja positsioonidel, mis ei sega laste eest hoolitsemist. Või sellega, et naised ise ei vali tulusaid erialasid: naisi on vähe inseneride ja mänedžeride hulgas – või ka sellega, et uurimus ei võtnud arvesse riigitöösektorit, mis ühtlustaks veidi palgavahet. Kuid nende faktorite arvesse võtmine ei viiks palgalõhet siiski nulli: Eestis esineb palju soolist diskrimineerimist.

 

Kui palgalõhe näitab, et (lastega) naine ei suuda tööturul meestega palga asjus võistelda, siis seda huvitavam on kasutada Eesti naiste rahalise heaolu hindamisel teisi näitajaid. Näiteks, kui palju panustab naine pere sissetulekusse? Kas sellisel puhul on vahe sama suur? Kui paljalõhe andmeid arvesse võtta, siis võiks ju eeldada, et lõviosa pere sissetulekutest toob mees?

Islandlane Berglind Ho?lm Ragnarsdo?ttir New Yorgi Linnaülikoolist CUNY on analüüsinud rikaste riikide naiste sissetulekuid 2010-2014 aastatel kasutades Luxembourgi sissetulekute uuringu (LIS) andmeid. Tema veel avaldamata doktoritöö esialgsed andmed maalivad Eesti naistest palju edumeelsema pildi, kui palgalõhet vaadates eeldada võiks. Ragnarsdo?ttiri uurimustulemused näitavad, et Eesti (vaba)abielus olevad naised pole sugugi majanduslikult oma meestest nii sõltuvad.

Sellisele tulemusele jõudis CUNY doktorant, kui võrdles rikaste riikide 25-54aastaste naiste palgatuludele lisaks ka kapitalist saadavaid tulusid, riigitoetusi ja eratoetusi. Eesti naiste sissetuleku osa pere kogusissetulekust on Euroopa suurim ja võrreldav Skandinaavia naistega. Eesti naised toovad pere kogusissetulekust 43 protsenti.  See on sama suur näitaja kui Soomes ja Taanis ning isegi pisut suurem kui Islandil ja Norras (36 ja 40 protsenti võrdlevalt). Huvitaval kombel naudivad Sloveenia naised samuti suurt finantsilist iseseisvust teenides 42% pere kogutulust.

Lõuna-Euroopa riikides teenivad naised keskmiselt 30% pere kogusissetulekust, mandri-Euroopas 33%, inglisekeelsetes riikides 37% ning endistes Ida-Euroopa riikides (Poolas, Tšehhis ja Slovakkias) samuti vaid 34-35%. Eesti näib selles võrdluses pigem Põhjamaade moodi välja, jättes teised Euroopa riigid selja taha.

Kui aga vaadata, mis eristab Eesti abielunaisi teistest eurooplannadest, siis torkab silma see, et nende üldsissetuleku hulgas peaaegu puudub kapitalilt saadav tulu. Eesti naise rahalist iseseisvust toetab vaid teenitud palk, suhteliselt suured riigitoetused ning imetilluke, peaaegu olematu osa eratoetusi. Sissetuleku vaatevinklist on Eesti naised oma kuldmunad seega vaid kahte korvi hoiule pandud: palga ärajäämisel või riigitoetuste ärakukkumisel võib terendada vaesusrisk. Berglindi uuringu andmete võrdlemisest palgalõhega Eestis saab järeldada, et riigitoetused teevad palgalõhe tasa lubades naistel ikkagi peaaegu võrdselt meestega pere eelarvesse panustada. Naiste majandusliku turvalisuse huvides oleks aga vaja suurendada ka kapitalilt saadavat tulu.

Hea uudis on see, et Eestis ei olene naiste majanduslik sõltumine abikaasadest naiste haridusest. Nii näiteks teenivad ilma keskhariduseta Eesti naised ikkagi 43% pere sissetulekust. See on pea kaks korda suurem osa kui Poolas, kus vähese haridusega naised teenivad vaid 24% pere sissetulekust. Ilmselt saab Eesti naiste suhteliselt suur panust pereeelarvesse seletada suhteliselt kopsaka riigitoetuste hulgaga, mis moodustab naise sissetulekus 26-27% protsenti. Sama kõrge on riigitoetuste tase on lisaks Põhjamaadele veel Austrias, Norras, Iirimaal ning Austraalias. See näitab, et Eesti sotsiaalpoliitikad, mis on suunatud töötavate emade töö- ja pereelu ühendamiseks, on edukalt suurendanud naiste rahalist iseseisvust, haridustasemest hoolimata.

Kahjuks on eesti abielunaiste vaesusrisk võrreldes Põhjamaade naistega on siiski veidi suurem, kui meeste sissetulek peaks mingil põhjusel kaduma. Berglind Ho?lm Ragnarsdo?ttiri sõnul saab seda seletada suuresti sellega, et Eestis on palju suurem tegelik vaesuse määr. Teisisõnu, vaesuspotentsiaal on Eestis suurem kui Põhjamaades, kuid see tuleneb sellest, et Eesti ongi veidi vaesem kui Põhjamaad.