Miks ravim toidupoodi ei sobi

Sageli arutletakse, milleks üldse on apteekrit vaja, kui arst on juba ravimi kirjutanud ja patsienti nõustanud. Ja miks üldse ei võiks ravimid toidupoes müügil olla: me oleme ju kirjaoskajad inimesed ja oskame paki pealt pealt ise lugeda. Toon ühe näite, mis demonstreerib ka kõige igapäevasemate ravimite ohtlikkust. Rootsis oli käsimüügiravim paratsetamool vabalt müügil poodides ja bensiinijaamades. Mõne aasta jooksul tõi see kaasa paratsetamoolimürgistuste arvu kahekordse kasvu, mille tulemusena keelati 2015. aastal paratsetamooli müük väljaspool apteeki.

Tundub, et proviisor ei tee midagi muud kui ulatab patsiendile arsti väljakirjutatud ravimi. Tavaliselt jääb proviisori töö märkamatuks. Kuid proviisorid ja farmatseudid teavad, et kõik ravimid on meie organismile vääral kasutamisel mürgid ja seetõttu tuleb nende väljastamisel ja patsientide ravimialasel nõustamisel olla äärmiselt täpne ja põhjalik.

 

Enne kui teie oma ravimi apteegist kätte saate, kontrollib proviisor üle annused, koostoimed, ja kui ta täheldab midagi kahtlast, siis võtab ta ühendust retsepti välja kirjutanud arstiga, lepib arstiga kokku edasise tegevuse ning edastab patsiendile vajaliku, arstiga kokku lepitud info. Kui paljud vead ja õnnetused nii on ära hoitud, seda teavad vaid apteekrid ja arstid ise. Proviisori üks rollidest ongi olla kontroll, kes vaatab, et patsient saab õiges annuses õiget ravimit. Seda ei saa teha automaat või vähemalt tänaseni ei ole sellist automaati olemas.

Kindlasti ei saa alahinnata proviisorite ja farmatseutide tööd patsientide nõustamisel. Tihti on patsient arsti juures nii ähmis, et ta ei mäleta räägitust mitte midagi, seetõttu on vaja kõik uuesti üle rääkida ja vahel veel mitu korda, eriti vanemate patsientide või esmaste ravimikasutajate puhul.

Millegipärast tundub inimestele vahel, et käsimüügiravimid ei ole ohtlikud ja neid võib kamaluga sisse süüa. Kõik ravimid on mürgid ning ka kõige sagedamini kasutuses olevate valuvaigistitega seostuvad omad ohud. Sellepärast peabki saama alati spetsialistilt nõu küsida. Proviisor ja farmatseut on kõige kergemini ligipääsetav tervishoiutöötaja, kelle poole saab alati pöörduda. Kui probleem paistab tõsisem, soovitab apteeker patsiendil oma murega arsti poole pöörduda.