Metsa kasvatataksegi raiumiseks

Viimased uudised Riigimetsa Majandamise Keskusest (RMK) räägivad, justkui oleks looduseinimesi jälle ninapidi veetud. Kaitse alla oli lubatud anda 30 000 hektarit salu- ja laanemetsi, need aga olevat ammu maha raiutud ja tänaseks alles vaid raiesmikud.

Aga mis loom see saatana sigitatud RMK siis ikkagi õieti on? Ei midagi üleloomulikku. RMK metsad on peamiselt need metsad, mis Eesti Vabariik sajakonna aasta eest baltisaksa parunitelt natsionaliseeris. Pisut ka endisi kroonumetsi.

Veel enne olid parunid üle paarisaja aasta oma metsi majandanud lähtudes sellest, et sealt saada just puidutulu. Vastupidi laialt levinud eksiarvamusele eestlasel nendesse metsadesse eriti asja ei olnud, kui nad just seal tööd või oma teopäevi ei pidanud tegema. Neid põliseid metsaalasid, 700-800 000 hektarit on viimase paarisaja aasta jooksul küllaltki intensiivselt ekspluateeritud. Metsi raiuti, istutati, hooldati ning harvendati, ja kui mets küpseks sai, algas ring otsast. Mõisnikud olid kõvad puiduärikad! 

Eesti Vabariigi algusaastail oli riigimetsa osa ligi 80% kogu Eesti metsamaast. Praegu on Eestis metsamaad kokku 2,312 miljonit hektarit, millest RMK haldusalas olev osa on 1,056 hektarit ehk 46%. Metsamaa suurenemine on toimunud peamiselt põllumajandusliku maa metsastumise arvel. RMKgi on suurendanud oma pindala tagastamata jäänud maade arvelt.

Enne teist maailmasõda oli Eestis sadakond riigimetskonda, kus kasvatati metsa puidutulu saamiseks. Sama põhimõte kehtis ka nõukogude ajal. Siis kuulusid need metsad enam-vähem samas mahus nõndanimetatud riiklikku metsafondi ehk siis allusid Moskvale. Iga kümne aasta tagant tehti metskonnas uus metsakorraldus, selle järgi koostati metsamajanduslike tööde plaan iga metsaeralduse kohta ning kaubeldi nende tööde tegemiseks Moskvast raha. Ja jälle: kui mets oli küps, siis raiuti see maha. Teeäärsed metsad olid muide siiski kaitse all ja põhjus oli rangelt salajane – kui tuleb sõda, siis on vaenlase rünnaku eest tee pealt inimestel kohe hea metsa varjuda. Aga veelgi salajasem põhjus oli hoopis see, et pimeduse katte all suuremaid vägesid läände liigutada ja päeva ajal peidus olla.

Muide, parunitelt ei võetud metsi niisama käest ära – neile anti kompensatsiooniks metsadest suures koguses niinimetatud parunilanke, mille eest saadud rahaga said nad elus edasi minna. Riigi alguse majanduskaoses tehti raieid sellises koguses, mis ületas kordades metsade aastast juurdekasvu. Kahekümnendate aastate alguses saadi kord majja ja kogu sõdadevaheline aeg kulus selleks, et metsi taastada ja samas ikka ja jälle – anda riigile korralikku puidutulu. Tallinnas toodeti Ülemiste joogijärve kaldal tselluloosi ja praeguse Stockmanni kohal oli paberivabrik number 2. korsten praegugi veel püsti.

Sajandi alguses töötas Pärnus hiiglaslik Waldhofi tselluloosivabrik, mille seadmed 1915. aastal Permi evakueeriti ja hooned õhiti.

Kohe pärast Eesti okupeerimist alustati taas suurte raietega. Näiteks Väätsa metskonnas tehti 1941. aastal nõukogude võimu korraldusel lageraieid, aga olude sunnil vedasid puidu välja sakslased, kes selle läbi saagisid ja lauad kuivama panid. Pärast sõda järgmine võim võttis sama saematerjali ja viis selle Leningradi taastamiseks. Kastre metskonnas NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee korraldusel raiutud palgid saeti Tartus ja läksid Harkovi linna taastamiseks, küttepuit aga veeres rongiga Leningradi. Järjekordne üleraie oli teoks saanud, mida siis asusid heastama metsamajanditele alluvad metskonnad.

Käisin hiljuti oma vanaisa poolt Kastre metskonnas rajatud metsi vaatamas. Need on väga ilusad ja täiesti õige aeg oleks neid muide juba ka raiuma hakata.

Tuleme nüüd alguse juurde tagasi. Ei maksa unustada, et RMK poolt kaitse alla anda lubatud metsad on majandusmetsad, mis olidki riigi jaoks parima tulu saamiseks mõeldud. Kui otsida RMK metsade hulgast selliseid alasid, mida inimkäsi puutunud pole, siis selliseid tuleb kokku vaid mõni tuhat hektarit. Just parimad salu- ja laanemetsad on viimase paarisaja aasta jooksul olnud korduvalt lagedad.

Lähenevad valimised on andnud populistide kätte RMK näol suurepärase kondi, ja annaks taevane isa, et nad ikka ka võimule pääseksid. Mustikate ja seentega võiks siis kinni maksta kodanikupalga, saaks pensionäridele pensionilisa, haiged ravitud ning mets ja maa meitele tagasi.

Aga enne valimisi tasuks käia Järvselja ürgmetsas – seal on täiesti korralik laudtee maantee ääres. Otse autost pääseb peale. Võib-olla siis vaatate Haapsalust või mujalt Tallinna sõites ka pisut teise pilguga raielanke, mis teede ääres silma hakkavad.