Palgatõus targemaks ei tee

Majandusuudistest kajastas meedia möödunud nädalal laialdaselt põhiliselt kahte: II kvartali üllatav majanduskasv 5,7% ja II kvartali brutopalga 6,8%ne tõus võrreldes eelmise aasta sama ajaga. Pilvepiirilt vaadates annavad mõlemad numbrid kindlasti põhjust rõõmustamiseks. Kui siia juurde lisada ajaloolisel kõrgtasemel olev tööturul hõivatute arv ning vähenev tööpuudus, siis tundub, nagu olekski kõik kõige paremas korras. Aga kas ikka on ja kas ka homme on?

Viimased aastad ei ole töötlevale tööstusele tervikuna olnud just lihtsad. Tööjõukulud on kasvanud kiiremini kui tootlikkus ning koosmõjus muude tootmissisendite kallinemisega on vähendanud ettevõtete kasumlikkust.

Seni on ettevõtted suutnud langevaid marginale osaliselt kompenseerida tootmismahu kasvatamisega, mille tulemusena on praegu tootmisvõimsuste rakendatus enamikus ettevõtetes jõudmas maksimumi lähedale. Mahu edasine kasvatamine saab toimuda täiendavate investeeringute ja automatiseerimise kaudu, kuid enamikul juhtudel toob see kaasa ka täiendava ja paremate oskustega töötajate vajaduse. Ja siin on meil järsku sein ees, sest vajaliku kvalifikatsiooniga tööjõudu lihtsalt ei ole.

Tihti heidetakse ettevõtetele ette, et nad ei taha töötajatele kõrgemat palka maksta ja see on põhjus, miks tööjõudu ei leita. Tööandjatena aga näeme meie asja natuke teise nurga alt: kui töötaja oma puuduliku kvalifikatsiooni tõttu ei oska teatud tööd teha, kas siis kaks korda kõrgema tasu eest hakkab ta järsku oskama? Paraku tõenäoliselt mitte.

Metallisektoris on tööjõukulude osakaal toote omahinnas keskmiselt vahemikus 20–25%, sõltudes toodete keerukusest ja tööjõumahukusest ehk jätkuva iga-aastase 7% suuruse palgakasvu tingimustes peaksime tõstma toodete müügihinda vähemalt 2% aastas. Seda aga ei võimalda meil teha eksporditurgudel valitsev konkurentsiolukord. Pigem oodatakse meilt, et toodete hinnad peaksid aasta-aastalt langema.

Millised on siis ettevõtte võimalused tööjõuvajaduse katmiseks ja konkurentsivõime säilitamiseks?

Kindlasti automatiseerimine, mis aga aitab meid pigem lihtsamate toodete ja protsesside puhul ja võtab aega aastaid, sest tööstusseadmete kasutusaeg on üldjuhul 7–10 aastat ja nende ennaktempos väljavahetamine vaevalt majanduslikult kõige efektiivsem on.

Võõrtööjõu kasutamine – seda aga ei soosi praegune 0,1% suurune sisserändekvoot, mis täitub juba poole aastaga. Eksisteerib ka lühiajalise töötamise võimalus ja eks siis seda peamegi parema lahenduse puudumisel kasutama. Samas ei soodusta lühiajalised töösuheted tootmise efektiivsuse kasvu ning lisavad oluliselt näiteks kvaliteedikulude riski.

Tahaksin ümber lükata ka leviva müüdi odavast võõrtööjõust, kes tuleb ja võtab eestimaalastelt töö. Tegelikkus on hoopis vastupidine ja võõrtöötaja kogukulu ettevõtte jaoks on sama või ka suurem kui ettevõtte keskmine. Ka võõrtööliste töötasud ületavad Eesti keskmist, samas on need inimesed tulnud siia tööd tegema, neil on vastavad oskused ja teevad seda tööd hästi.

Töötajate üksteiselt „üle ostmine“ – see protsess kogub praegu kiirelt tuure ja meenutab kangesti buumiaegset olukorda. Kas see aga pikemas perspektiivis teeb meid tööandjatena õnnelikumaks, töökäte koguarv sellest ju ei muutu. Üha enam tootmistöölisi kipub praegu jälle ehitustele (nii Soome kui Eestisse), sest seal on kasvunumbrid kõige suuremad ja hetkelised palgapakkumised kõige ahvatlevamad.

Kokkuvõtvalt: palkade tõusus ei ole midagi halba, kuid viimaste aastate 6–8% tase ei ole eksportivatele ettevõtetele üldiselt jõukohane. Põhimure on kvalifitseeritud töökäte puudus ja seda me pelgalt palgatõusuga ei lahenda, me vajame tööjõudu väljastpoolt. Kiire palgatõus ja töökäte vähesus piiravad juba praegu tootmismahu kasvu, vähendavad meie ettevõtete konkurentsivõimet. Ainult sisetarbimisega me majanduskasvu tempot hoida ei suuda.