Seadus laseb väikeaktsionäre pilada

Eestis on ikka leidunud ettevõtteid, kes ei arva, et kohtuotsused on täitmiseks. Huvitaval kombel leiame nende seast ka Telia Company, 1900 töötajaga telekomituru liidri, mille teise kvartali kasum ületas 22 miljonit eurot ja mille missioon on panustada ühiskonna arengusse, et Eesti oleks parem paik nii elamiseks kui töötamiseks. Oma kunagiste osanikega vaieldes aga kasutab Telia toorelt seadusesse jäänud auke ja mitmetimõistetavusi, et mitte maksta endistele väikeaktsionäridele juba kord kohtu poolt määratud hüvitist ja viivist ootamise eest.

Eelmise aasta novembris saavutas Sorainen Telia ehk endise Eesti Telekomi väikeaktsionäride nimel võidu, kui Harju maakohus otsustas, et kõik väikeaktsionärid peavad saama 64 senti lisahüvitist iga sunniviisiliselt ülevõetud aktsia kohta.

Telia aga ei mõtlegi vaidlust lõppenuks lugeda ja summat koos viivistega aktsionäridele kanda. Ta toob kolm peamist vastuargumenti. Esiteks väidab Telia, et kohus mitte ei mõistnud määrusega hüvitist välja, vaid tegi ainult kindlaks väljamaksmisele kuuluva summa. Seega polevat määrus täitedokument ning hüvitise saamiseks peavad kõik õigusenõudjad ikkagi ükshaaval Teliale nõuded esitama.

Teiseks väidab Telia, et vaatamata seitsmeaastasele ooteajale saavad väikeaktsionärid viivist vaid kolme aasta eest. Õiguslikke põhjendusi ei esitata, miks on hüvitis vaid osaline.

Kolmandaks väidab Telia, et seitse aastat tagasi kohtu poolt määratud esindaja, Soraineni advokaatide esindusõigus lõppes hüvitise kindlaksmääramisega. Sellega ütleb telekomiettevõte, et kõik edaspidine – ka raha tegelik laekumine – on juba tema ja iga üksiku väikeaktsionäri vaheline asi.

Telia on esitanud kunagistele aktsiaomanikele kavala nõudmise: kui tahad hüvitist saada, tee isiklikult uus avaldus. Nõudmise kavalus seisneb selles, et telekomiettevõtte huvides on väikeaktsionäride ühisrinne taas lõhki lüüa. Siis on enam kui 1500 aktsionäri ühise mõjujõu ja esindatuse asemel jälle rida taaveteid, kes ilmselt ei nõuaks igaüks üksikult maksmata viiviseid ja aktsionäride õigusabikulusid.

Väljamõistetud summa ise ei mõjutaks oluliselt telekomihiiu majandustulemusi (isegi koos viiviste ja menetluskuludega): väikeaktsionäridele määratud 951 835 eurot ei moodusta firma viimasest kvartalikasumist kahekümnendikkugi.

See kõik tähendab, et tsiviilkohtumenetluse seadustik lihtsalt ei toimi. Lisahüvitis on küll kohtus kindlaks määratud, aga sisse seda nõuda ei saa. Pärast seitse aastat kestnud kohtuvaidlust pole väikeaktsionäridel dokumenti, millega saaks Teliat sundida raha välja maksma. 

Niisamuti ei täida oma eesmärki ühise esinduse regulatsioon. Ühised esindajad kohus küll määras, aga nüüd, seitse aastat hiljem, vaidleme selle üle, kas see kehtib ka raha sisse nõudmisel.

Kui asi nii edasi läheb, oleks igal väikeaktsionäril olnud iroonilisel kombel otstarbekam esitada hiidettevõtte vastu eraldi hagiavaldus. Sunnib ju Telia Company neid pärast seitsmeaastast menetlust ikkagi hüvitise kättesaamiseks eraldi nõudeid esitama. Seadus on puudulik ega täida oma eesmärki, sest see küll annab õiguse ühises menetluses õiglast hüvitist nõuda, kuid ei taga kohtulahendi täitmist.

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus tuleb täpsustada kolme asja. Esiteks peab selgelt sätestama, et kohtumäärus on ka täitedokument. Teiseks peab kohtu poolt määratud ühiste esindajate esindusõigus säilima selgesõnaliselt ka täiendava hüvitise sissenõudmisel. Kolmandaks peaks seaduses reguleerima ka ühiste esindajate tasustamist.

Vaidlus Telia ja tema endiste väikeaktsionäride vahel on esimene kord Eestis, kus kohus määras ühest ettevõttest välja puksitud osanikele ühise esindusõiguse. Selle vaidluse lõpp näitab, kas selline ühine esindus meie riigis toimib või ongi väikeaktsionärid vaidlustes suurettevõtetega kaitsetusse seisu põlistatud.

 

Autor: Reimo Hammerberg ja Kristjan Hänni