Ma ei taha olla omanik

Astrid Oolberg 13. september 2017, 06:00
Ravim
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20170913/OPINION/170919904/AR/0/Ravim.jpg

Soovin spetsialistitööga jätkata ja ma ei tea ka ühtegi teist proviisorit, kes sooviks omanikuks saada, kirjutab proviisor Astrid Oolber.

Lugesin eelmisel nädalal lehest, et proviisori apteegi omanikuks tegemise vajalikkusest saavad kõik aru, kes valdkonda veidigi tunnevad. Väga valus on kuulda, et mina ja mu kolleegid on oht rahva tervisele, sest apteek, milles me töötame, ei kuulu meile. Et meil puudub kutse-eetika, sest me ei ole ettevõtjad, vaid töötame palgatöölistena. Et meie pole õiged apteekrid, sest õiged on vaid need, kes ise apteeki omavad ja rahaasju ajavad. Riigikogu on kelleltki küsimata otsustanud, et ma pean varsti ise ettevõtjana apteeki pidama hakkama.

Kes on õige ja kes vale apteeker? 

Eestis on ligi 1000 proviisorit. Proviisorite nimel kõnelevates liitudes on neid ligi kakssada. Kõik me oleme õppinud ühes ülikoolis, oleme andnud ametivande, käime täiendkoolitusel. Üle 800 proviisori on otsustanud oma erialast tööd teha töövõtjana, see tähendab palgatöölisena. Kõigest sadakond on valinud ettevõtja tee ning see on neist väga tubli. Nende valik. Aga ma ei saa aru, mille poolest on ettevõtjana apteeki pidav proviisor targem, ausam, õilsam ja eetilisem kui töövõtjana töötav apteeker.

Ma loen uudistest, et kui ma kohe ettevõtjaks ei hakka, siis on proviisori sõltumatus ja patsiendi tervis ohus. Tõsine süüdistus.

Hirmutab see neid, kes ei tea kuidas proviisor töötab. Hirmutab patsiente ja külvab segadust, sest apteeki pöörduvad viimasel ajal kliendid, kes küsivad- kas selles apteegis töötab proviisor ka? Muidugi töötab!

Eestis on kõik apteegid proviisorapteegid. Lisaks sellele, et kõik proviisorid on sama haridusega, kehtivad kõigile samad riiklikud regulatsioonid. See tähendab, et proviisor peab patsienti nõustama, juhendama ravimite annustamist, jälgima koostoimeid, teavitama kõrvaltoimetest ning soovitama soodsamat ravimit. See kehtib nii retseptiravimite kui käsimüügiravimite puhul ja ei sõltu üldse sellest, kes on apteegi omanik.

Ükski proviisor ei pane patsiendi tervist ohtu! Mis jutt see on!

Patsiendi tervis on ohus, kui digikeskus ei tööta, kui retsepte kätte ei saa. Kõige suurem oht patsiendi tervisele on see, kui apteegi uksed ükspäev kinni ja ravimeid ei saa osta.

Kui mul puuduks praegu kutse-eetika, siis tekiks see siis, kui ma ise ettevõtjaks hakkan või lähen tööle proviisorist apteegi omaniku juurde? Ravimid jäävad samaks, programmid ja asukohad jäävad samaks, digikeskus jääb samaks ja ma nõustaksin ikka nii, nagu seadus käsib ja kuidas parim patsiendile. Meil ei ole ruumi improviseerida.

Kuigi töötan ettevõtjale kuuluvas apteegis, olen hinnatud spetsialist. Apteegist teevad apteegi apteekrid, kes seal töötavad ja inimesi aitavad.

Proviisor omaniku surve all???

Lugesin lehest, et töövõtjast proviisorina olen ravimite hulgimüüjate käepikendus ja see ei soodusta ravimite ratsionaalset kasutamist. Kuidas saab öelda, et ma ei taga ravimite ratsionaalset kasutamist?

Apteek, kus ma töötan, tellib ravimeid mitmest hulgilaost ja me ei ole ühegi hulgilao küljes kinni, kuigi üks neist on apteegi omanik. Meil ei ole selles osas piiranguid – kui ravimit ei ole ühes laos, siis tellime teisest või siis kolmandast. Inimene saab oma ravimi igal juhul. Küsimus võib olla hinnas ja tarnekiiruses, mitte sortimendis. Lisaks on seadusega ära määratud kohustus pakkuda patsiendile kõige soodsamaid valikuid. Kui palju ratsionaalsemaks saab minna?

Lugesin, et töövõtjast proviisorina aitan omanikul aegumisohus kaubast lahti saada. Ei saa aru, kuidas see oleks võimalik. Patsient tuleb ju apteeki siis, kui tal on tervis korrast ära, kui ta tahab tervem olla või nõu küsida. Retseptiravimit saab müüa ikka ainult siis, kui arst on retsepti välja kirjutanud. Ja kuidas on proviisorapteegis, kas seal ei teki kunagi aegumisohus kaupu? Kuidas saaks müüa aeguma hakkavaid ravimeid sundkorras? Ei kujuta ette.

Nii nagu perenaine jälgib külmkapis hapukoore säilivusaega, jälgime ka meie ravimite aegumisi ja reguleerime seda juurde tellimise kaudu. Retseptiravimeid on umbes poole aasta varu, käsimüügiravimeid hooaja varu. Kui allergialaine on kevadel, et siis tellime tavapärasest rohkem. Ja seda reguleeerime ise, vastavalt oma apteegi ostjaskonnale. Tavaliselt on retseptiravimi aegumistähtaeg viis aastat, see ei saa  kellelegi ootamatult tulla, ning kui tuleb, siis vägisi seda maha müüa ikka ei saa.

Olen ka lugenud, et töövõtjast proviisor peab soovitama patsiendile ravimeid, mida omanik käsib. Ma ei tea, kas veel on vaja korrata –  me soovitame seda, mida patsient vajab, mida ta varem on kasutanud, ja lõpuks teeb patsient oma valiku ise. Igaüks võib tulla apteeki ja kontrollida.

Miks ma ei taha olla omanik?

Kui ma peaksin olema apteegi omanik, siis mõtleksin erialavahetusele. Ma tahan olla hea spetsialist. Ma ei taha olla omanik. Tahan tegeleda õpitud tööga. Ma ei soovi ettevõtja rolliga kaasnevaid unetuid öid, majanduslike muresid, muresid rendipindade, lahtiolekuaegade ja apteegi personali pärast. Ma ei taha muretseda, kes mind asendab, kui mul on vaja ennast täiendada või puhkama minna.

Ma ei tea ühtegi proviisorit, kes tahaks kangesti ettevõtjana apteeki pidama hakata. Ükski kolleeg pole mulle ettepanekut teinud, et hakkame omanikeks. Eelmisel nädalal rääkisin sortimendinõukogus ühe apteekriga, kes müüs oma apteegi ära. Ütles, et ravimid lähevad järjest kallimaks, aga mida kallimaks läheb ravim, seda väiksem on juurdehindlusmäär. Selliste juurdehindlusmääradega, rendipindade hindadega on üksikul apteegil väga raske ära majandada. Ei maksa ära unustada ka töötajate palkasid, mis ajas kasvavad. Tuttavad kolleegid on oma apteeke ettevõtjatele müünud ka selleks, et liituda IT- lahendustega, saada sooduspakkumisi, püsida konkurentsis.

Aga on veel isiklikke, inimlikke põhjuseid. Tänapäeval peab inimene töötama suhteliselt kõrge eani. Samas on paljudel hobid või perekondlikud kohustused, mis vajavad aega. Seega käivad paljud tööl osalise tööajaga. Aga ettevõtja ei saa olla osalise tööajaga. Apteegi omanik on tööl 24 tundi ööpäevas.

Ma tahan elada oma elu nii, nagu see praegu on. Apteegi omanikuna pean olema valmis  kogu aeg tööl olema, eriti kui juhtub keegi haigeks jääma, olema valmis töötama nädalavahetustel ja riiklikel pühadel. Töövõtja on suhteliselt teadlik oma õigustest ja oskab enda eest seista.

Praegu tegeleme haavahooldusega, määrame D-vitamiini taset, mõõdame kehakoostist, pakume olulist lisa esmatasandi tervishoiule. Eraldiseisva apteegina ei tuleks sellised kulukad protsessid ja uute teenuste välja arendamine üldse kõne alla. Meile on tagatud IT-lahendused, turvasüsteemid, laoprogramm, pangamaksed jne – kõik see, mis on vajalik patsiendikeskse apteegi igapäevaseks tööks.

Lugesin veel, et ainult proviisor – kui omanikuks saab –, seab patsiendi huvid majanduslikest huvidest kõrgemale. Just! Ma olen proviisor ja ma seangi. Ning selleks ei pea ma olema apteegi omanik. Nii nagu liikluseeskirjast kinnipidamiseks ei pea bussijuht bussi ära ostma.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    12. September 2017, 18:27
    Otsi:

    Ava täpsem otsing