Sinu elu valges riigis

Valges riigis võiks olla teisiti. Poiss, keda pekstakse, võib olla musta nahavärviga. Ta võib kõneleda keelt, mis ei ole eesti keel. Suured poisid võivad sulle öelda, et see väiksem saab asja eest: tema vend on homo ja kolgitav olevat öelnud, et isegi neil, kes armastavad omast soost inimest, on õigus selle maa peal elada. Tal võisid aga olla lihtsalt pruunid silmad või isalt päritud tume kräsupea. Või võis tema ema olla venelane ja mitte osata eesti keelt. Teda võis olla kooli saatnud habemesse kasvanud onu, kes peksjate meelest meenutas terroristi. Aga ta võis ka lihtsalt kuulata muusikat, mis rahvuskultuuri alla mahu – näiteks mõnda mustanahalist räpparit.

Ja sa ei tea enam, kas sa võidki sekkuda. Äkki oli see, mis sa nägid ja mis su südame seiskas, kõik asja eest? Riigis on nimelt võimul partei, mille meelest see maa siin peab olema meie rahvuskodu. Selles rahvuskodus ei ole seksuaalvähemustel, teiste kommete ja kultuuride esindajatel, teiste uskude uskujatel neid õigusi ja vabadusi, mis on rahvuskodu liikmetel. Neid tohib solvata, neid võib lüüa ja alandada, sest neid ei peeta inimesteks.

Sul on süda niigi raske, sest sa ei tea enam päris täpselt, kas sa ise oled laitmatu rahvuskodu liige. Sinu isikutunnistusel seisab, et oled eestlane, sinu seksuaalne orientatsioon on nõuetekohane ja sa ei kummarda ühtegi jumalat, aga sa ei ole päris kindel, kas näiteks raamatud, mida sa loed, on need, mida võimul olev partei peab kultuuriks. Kui juhtumi lahendamiseks tuleb lõpuks politseisse minna, võib juhtuda, et sa pead sellest kõigest aru andma. Sa ei tea, mida öelda siis, kui jutt peaks jõudma sinu isani, kes oli liberaalsete vaadetega kunstnik. Sa ei taha kaotada oma töökohta, sest sul on lapsed ja laenud.

Rahvuskodus peavad need, kes on siiamaile tööle tulnud mõnes teisest riigist, taskus kandma isikutunnistust, mis on teistsugune kui rahvuskodu liikmetel. Kui nende usutunnistus ei klapi kohalike omaga, rahvuskodu täieõiguslike liikmete omaga, on tunnistusel selle kohta eraldi märge. Samuti on seal märge seksuaalse orientatsiooni kohta, kui see peaks aktsepteeritust erinema. Sellise isikutunnistuse omanikud ei saa valimas käia, neil ei ole ühtegi esindusorganisatsiooni, neil on keelatud meelt avaldada ja suurematesse gruppidesse koguneda. Neil lubatakse küll tööd teha, aga see käib rahvuskodu liikmete valve ja kontrolli all.

Igale poole neil asja ei ole. Suuremates linnades on linnaosad, kuhu neile sisenemine on keelatud, sest valge riigi rahvuskodu liikmed soovivad seal isekeskis aega viita, ilma mustuse ja rämpsuta. Et nad on mustus ja rämps, seda tohib neile igal ajal öelda. Neid tohib alandada ja solvata. Ühiskonnast täieliku isoleerimise üle otsustab küll kohus, aga missuguste reeglite järgi kohut peetakse, sellest ei saa sa enam ammu aru. Oled märganud, et vägivallajuhtumite puhul mõistetakse süüdi need, kelle nahavärv, usutunnistus või isiklik elu ei vasta kehtivale normile.

Intelligendid, kes rahvuslikke väärtusi ei mõista, on ammugi avalikust elust ära lõigatud. Nad ei leia tööd, kui ei vali just rahvuskodule sobivat loovat väljendusvormi. Teadus ja kunst on allutatud rahvuskodu vajadustele, samuti ettevõtlus. Rahvuslikest eesmärkidest lahti öelnud kultuurieliidist on saanud kunagine kultuuriklikk, mille olemasolu toovad kooliõpikud ette kui kahjuliku dekadentsi näidet ja taunitavat minevikunähtust.

Teatrid, mis olid võimu suhtes kriitilised, on suletud. Jäänud on need, mis on mõistnud rahvuskodu väärtusti, jagavad neid ja väljendavad kohastes kunstilistes vormides. Ka ajakirjandus on pidanud aru saama, et rahvuskodu vajaduste ja nõuetega vastuollu minna ei maksa. Need, kes tahavad ajakirjanikuna töötada, on pidanud deklareerima truudust rahvuskodu eesmärkidele ning kohustuvad neid vankumatult järgima.

Sulle teeb muret, et sa ei tea päris täpselt, kuidas on rahvuskodu täieõiguslik liikmelisus garanteeritud. Oled märganud, et ka füüsiline puue ei sobi hästi rahvuskodusse, ja vaevad oma pead aastaid tagasi läbi elatud autoõnnetuse pärast, mistõttu sa lonkad kergelt. Hommikul peeglisse vaadates uurid oma näojooni, ega su tundmatute esivanemate võõrapärased näojooned pole hakanud nähtavale tulema. Mõtled hirmuga, mis saab su elust siis, kui mõni su lastest peaks hakkama armastama omasoolist või võõramaalast.

Mõtled poisist, keda kaks suuremat peksid ja kellele sa ei julgenud appi minna, ja varised hääletult põrandale.