Pagulasi ei saa jõuga jagada

Märkamatult on möödunud kaks aastat ajast, kui Euroopa Liit otsustas Kreekast ja Itaaliast teistesse liikmesriikidesse ümber paigutada 160 000 varjupaigataotlejat. Vahepeal jõudis see arv juba mõnevõrra kokku kuivada: ametlikuks eesmärgiks jäi 98 255 inimese ümberpaigutamine, peamiselt kuna Ungari loobus programmis kasusaajana osalemisest. Kuna kvoodikava lõpptärmin ehk 26. september on juba lähedal, on paslik küsida, kuidas Euroopa tervikuna ning iseäranis Eesti selle ülesandega hakkama on saanud.

Kuid enne veel meeldetuletuseks: Euroopa Komisjoni välja pakutud ümberpaigutamissüsteem oli vastus 2015. aasta kevadel mõnevõrra ootamatult Euroopa lõunapiiril asuvaid riike tabanud sisserändajate, sh tagakiusamise ja sõja eest kaitset vajavate inimeste arvu suurenemisele. Ümberpaigutamine käidi välja kui esimene tõeline viis, kuidas Euroopasse jõudvate pagulastega solidaarselt ja objektiivsete kriteeriumite alusel panustades tegeleda. Mitte ainult rahaliselt, vaid ka päriselt – võttes vastu sõdade eest põgenevaid inimesi. Tegemist pidi olema kriisimeetmega: ümberpaigutamine pidi toimuma kiiresti ja efektiivselt.

Kaks aastat hiljem on seatud eesmärgist täidetud vaid murdosa: kogu Euroopa peale on Kreekast ja Itaaliast teistesse riikidesse ümber paigutatud 27 695 inimest (04.09 seisuga). See teeb ligikaudu 28% praegusest ning vaid 17% esialgsest eesmärgist. Terve rida riike on programmis osalemisest täielikult keeldunud (Ungari, Poola ja Austria) või osalevad väga piiratud määral (Tšehhi, Bulgaaria, Slovakkia ja Horvaatia) ning kvoodi võib lugeda enam-vähem täidetuks vaid mõne üksiku riigi puhul (Malta ja Soome).

Nendele numbritele otse vaadates võiks öelda, et ümberpaigutamine on vähemalt osaliselt läbi kukkunud: kiire ja efektiivne kriisimeede on osutunud oluliselt aeglasemaks ja vaevalisemaks kui oodatud. Ükski meede, mille rakendamine võtab aega mitu aastat ning ka siis ei jõua tulemuseni, ei sobi kriisidele reageerimiseks.

Pilt numbrite taga on veel märksa keerulisem. Eestis on selle aasta jooksul meedia vahendusel palju räägitud siit lahkunud peredest: 161 ümberpaigutatud ja ümberasustatud inimesest on ligi pooled lahkunud, samas ligi 400 inimest peaksid kvoodikava raames veel saabuma. 

Lahkumise põhjusi on mitmesuguseid: isoleerituse tunne väikestes kogukondades, sugulaste-sõprade olemasolu teistes riikides, sobilike töökohtade (mis ei vaja kohe eesti keele oskust) vähesus jne. Teatud määral on ka riik ise lõimimise eesmärgile vastu töötanud, paigutades 2015. aastal tehtud lühinägeliku poliitilise otsuse tõttu osa inimesi elama väikestesse linnadesse, mille eraldatus ja tööturg on enamasti pärssinud iseseisvat toimetulekut. Lätist ja Leedust on edasiliikumine olnud veelgi massilisem.

Mida see meile lõpuks õpetab: inimeste jaotamine eri riikide vahel või ka Eesti sees ei tohi käia jõuga ja pelgalt kvootide alusel. Tegemist on ju inimestega, kellel on oma soovid ja eelistused, aga tihtipeale ka sidemed mõne konkreetse riigi või linnaga. Inimeste paigutamist ei saa niisiis jätta logistikute pärusmaaks, see peab olema tehtud sisulisi argumente – näiteks keeleoskust, töökogemust, sidemeid ja inimeste endi eelistusi – arvesse võttes. Me ei saa sundida inimesi elama seal, kus nad elada ei taha, ning meil ei ole mõtet kedagi kvoodi täitmise eesmärgil saata riikidesse või linnadesse, kust nad niikuinii edasi liiguvad.

Kuid ärme unusta ka jääjaid. Eestisse on pidama jäänud terve hulk ettevõtlikke pagulasi, kes usinalt eesti keelt õpivad, kooli lähevad ja tööturule sisenevad, sh ise ettevõtlusega alustades. Ümberpaigutamise programm on vaatamata oma puudujääkidele ja mõningasele ebaedule andnud seega tervele reale inimestele võimaluse alustada turvalises riigis uut elu. Seda edu ja väärtust ei saa alahinnata.

Kuigi ümberpaigutamise programm pidi lõppema septembriga, on Euroopa Komisjon asunud seisukohale, et täitmata jäänud kohustused tuleb siiski täita ka pärast selle tähtaja möödumist mõistliku aja jooksul. Pagulaste saabumised Eestisse peaksid seega jätkuma ka sel sügisel, andes sellega lootuse uuele elule kümnetele, kui mitte sadadele oma kodudest põgenenud inimestele. Kuid loodetavasti on nii Euroopa kui Eesti poliitikutel ja ametnikel piisavalt tarkust senistest kogemustest õppida. Ikka selleks, et kõigil oleks hea ja turvaline elada.

Autor: Eero Janson