Uus kuum vastasseis

Teised lubavad, meie teeme! Anname tuld! Ümberpöörd! Tugev Eesti! Niidame jalust! Selliste loosungite all püüavad peatsetel valimistel hääli suuremad erakonnad. Olgu, paar neist hüüdlausetest on välja mõeldud, kuid erilist vahet ei ole. Loosungid jäävad loosungiteks, teineteisest nad suurt ei erine ning valiku tegemine nõuab oluliselt rohkem mõttetööd kui PR-tiimi nuputatud ühe- või kahesõnaliste lipulausete võrdlemine.

Kus, kuidas ja millal valija tähelepanu tõmmata, on aga märksa suurem ja keerulisem küsimus kui lööksõnumi vormimine. Eriti kohalikul tasandil, kus ideoloogilised lahkhelid peaks andma teed kohaliku elu korralduse igavale argisusele. Intriigi, kire ja konflikti tarbeks, mis valija käima tõmbaks, igapäevaaskeldustest aga ei piisa. Suured maailmavaatelised eraldusjooned kõlbavad kordades paremini. Seetõttu võiks kampaaniaid vaadates arvata, et käimas on hoopis järgmise riigikogu koosseisu valimised.

Ennekõike paistab silma Eesti poliitika uus kuum vastasseis, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. EKRE tegi otsa lahti juba oma programmilise kümne käsuga, kus on sees hea valimistava rikkumiste paremik – kohati vaid aimatav seos kohaliku valitsemisega, lihtsustamine, vastandamine, hirmutamine. Kahju pole üksnes valimistava rikkumistest. Peegeldatakse küll kodanike kergesti arusaadavaid ja inimlikke hirme, kuid välistatakse neid vihasteks sõnumiteks vermides (“homo- ja multikultipropaganda koolidest ning lasteaedadest välja!”) eos sisuline diskussioon või võimalike arusaamade paljusus.

Sotsiaaldemokraadid pole suutnud viimastes reklaamides võlgu jääda, kirjutades enda arvele lastetoetuste kolmekordistamise. Illustreerivalt tabelilt selgub, et kolmekordistamise all peetakse silmas liikumist 19-lt eurolt 50-le. Kolmekordistuma peaks 2013. aasta seis tegelikkuses alles 2019. aastaks, sama loogika järgi võiks hüüda täna täidetuks iga jumala arengukava või strateegia, mis tee paberile leidnud. Eraldi väärib märkimist, et tegemist peaks olema koalitsiooni ühise saavutusega, mitte kellegi soolona, millelt nüüd eraviisiliselt punkte korjata.

Kuhugi pole kadunud ka hea valimistava rikkumiste tõeline klassika. Paleepöörde järel võinuks loota, et uuenenud ilmega Keskerakond muudab puhtamaks ka oma kampaaniataktika. Eesti vahest kurikuulsaim propagandainstrument, Tallinna linnameedia, töötab aga tuttavatel tuuridel edasi. Ajastu märk, et keegi ei jaksa enam isegi vihastada ega sellele erilist tähelepanu pöörata. Hoopis enam furoori on suutnud tekitada riigikogulane Märt Sults, keda ei peata neil valimistel õigekirjanõuded ega muinsuskaitseseadused. Olukorra teeb ainult markantsemaks, et linn eraldas selle tsirkuse tarbeks 15 000 eurot, asjaosaliste kommentaarid koosnevad aga segasevõitu salgamisest, kui mitte lausvaletamisest.

Kui üle võõbatud linnahalli on keeruline märkamata jätta, siis iga kohaliku lehe veergudele ei jõua ei valimisvalvurite ega tähelepanelike kodanike pilgud. Katuserahaga kauplemisest, valimisnimekirjas kandideerimise ostmisest ja muidu võimupositsiooni ärakasutamisest rääkimata. Nõnda saavadki linna- ja vallaisad kohalike lehtede veergudel möllata, nagu hing ihaldab. Hurjuta, palju tahad, avaliku – see tähendab maksumaksja taskust tulnud – raha kasutamine isikliku agenda arendamiseks näib paljudele loomuliku käitumisena. Olgu siis omaenda nelja aasta saavutuste kiitmise, pannkooke sööma kutsumise või lihtsalt programmiliste seisukohtade promomise näol.

Hiljutisest Keila lehest leiab näiteks intervjuu linnapea Enno Felsiga, keda kostitatakse ajakirjandusliku teravuse meistriklassi kuuluvate küsimustega, mis loetlevad üles linnavalitsuse rohked saavutused ning paluvad nimetada meeril oma lemmiku neist. Oleks see vaid harv või liialdatud erand.

Naiivselt võiks arvata, et valimiskampaaniad toovad kandidaatidest välja parima: see on aeg inimestega rääkida, seniseid saavutusi hinnata ja tulevikuks atra seada. Paraku juhtub praktikas ka pea kümme aastat pärast hea valimistava sündi sageli vastupidine. Kuidas valijana reageerida? Eriti, kui tundub, et kompromissile tuleks minna ühega kahest, kas poliitilise maailmavaate või eetiliste ootustega. Kohalikel valimistel peaks otsustamise tegema kergemaks see, et mõtlema ei pea üleriigiliselt, vaid päriselt kohaliku ja tuttava elu arendamise huvides. Kuniks valime jätkuvalt loosungi alusel, eirates sahkerdamist ja sullerdamist seaduste ning heade tavadega, saame aga endale jätkuvalt esindajad, kes kõike eelnevat valimiste ja valitsemise loomulikuks osaks peavad.