Kas karuturg tuleb?

USA aktsiaturul on praegu pealtnäha ebatavaline kombinatsioon kõrgetest hinnatasemetest, millele on järgnenud ettevõtete kasumikasv ja väga madal volatiilsus. Need on selgelt vastuolulised sõnumid. Kas nende järgi on võimalik ennustada karuturgu?

Selleks, et küsimusele vastata, peame pilgu heitma varasematele karuturgudele. Selleks on meil vaja konkreetselt defineerida, mida tähendab karuturg. Tänapäeva meedia on populariseerinud „klassikalise“ või „traditsioonilise“ karuturu definitsiooni, milleks on 20protsendilise aktsiahindade langus.

Seda definitsiooni enne 90daid ei kasutatud ja pole ka aru saada, kes selle esimesena laialdaselt kasutusele võttis. Võib-olla tekkis see 1987. aasta 19. oktoobril toimunud krahhi järel – toona kukkus aktsiaturg ühe päevaga veidi üle 20protsendi. „Musta esmaspäeva“ loole võis järgneda 20protsendi definitsioon, mida ajakirjanikud ja toimetajad üksteiselt tõenäoliselt kopeerima hakkasid.

Olgu mis oli, tänapäeval on laialt aktsepteeritud, et 20protsendiline langus tähendab karuturgu. Languse ajaperioodi puhul konsensust aga ei ole. Ajakirjanikud pole sellele tähelepanu pööranud ning täpsust hinnanud.

Selleks, et Ühendriikide varasemaid karuturgusid hinnata, kasutasin 20 protsendi näitajat ning lisasin enda ajalised näitajad. Enne karuturgu saavutatud tippu võib defineerida kui kõige viimast 12 kuu kõrgeimat taset. Sellele järgnenud aastal peab olema üks kuu, kus aktsiaturud on tollest tipust 20 protsenti madalamal.

Kogusin S&P Composite’iga seotud kuiseid andmeid ning leidsin, et Ühendriikides on alates 1871. aastast olnud vaid 13 karuturgu. Nendele karuturgudele eelnenud tipud saavutati aastatel 1892, 1895, 1902, 1906, 1929, 1934, 1937, 1946, 1961, 1987, 2000 ja 2007. Mõned kuulsad aktisaturgude langused – näiteks 1968-1970 ja 1973-74 – ei ole nimekirjas, sest need olid pikemad ja järk-järgulisemad.

Kui varasemad karuturud olid tuvastatud, siis oli aeg välja uurida, millised olid enne neid aktsiaturgude hinnatasemed. Selleks kasutan ma enda ja mu Harvardi kolleegi John Y. Campbelli 1988. aastal välja arendatud indikaatorit, millega on võimalik prognoosida aktsiaturgude pikaajalisi tootlusi. Selleks on tsükliliselt kohandatud hinna ja kasumi suhe (CAPE). Selle leidmiseks tuleb inflatsiooniga korrigeeritud aktsiaindeksi väärtus jagada kümne aasta kasumitega. Mida kõrgem on see suhtarv, seda väiksem peaks tulevikus olema tootlus. Meie uuringud on näidanud, et CAPE on 10aastase perioodi oodatava tootluse arvutamisel teataval määral efektiivne. Samas ei ole me uurinud seda, kui hästi võimaldab see suhtarv ette ennustada karuturgusid.

Käimasoleval kuul on CAPE suhtarv USAs veidi üle 30ne. See on kõrge suhtarv. Kusjuures alates 1881. aastast on keskmine CAPE tase olnud 16,8. Lisaks sellele on suhtarv tõusnud eelnevalt üle 30ne vaid kahel korral – 1929. aastal ja 1997-2002.

See ei tähenda, et kõrgemad CAPE näitajad ei ole karuturgudega seotud. Karuturgudele eelnenud aktsiaturgude tippude puhul on CAPE keskmine 22,1. See viitab asjaolule, et CAPE kipub enne karuturgusid tõusma.

Samas on ajaloost tuua ka näiteid, kus CAPE on enne karuturgu olnud keskmisest tasemest madalamal. Nendeks aastateks on 1916 (Esimese maailmasõja ajal), 1934 (suure depressiooni ajal) ja 1946 (Teise maailmasõja järgne majandussurutis). See tähendab, et kõrge CAPE viitab potentsiaalsele haavatavusele, aga kindlasti ei ole tegemist täiusliku ennustajaga.

Tegelikult on viimasel ajal ka näiliselt positiivseid uudiseid. Minu andmetest selgub, et S&P Composite’i ettevõtete reaalne kasumikasv on alates 1881. aastast ulatunud 1,8protsendini. 2016. aasta teisest kvartalist kuni 2017. aasta teise kvartalini kasvasid reaalsed kasumid aga 13,2 protsenti. Ajaloolisest keskmisest on see palju kõrgemal.

See kiire kasv ei vähenda aga karuturu tõenäosust. Karuturule eelnenud tippude ajal on keskmine kasumikasv olnud 13,3 protsenti aastas, seda kõigi 13 juhtumi puhul. Enne ajaloo suurimat aktsiaturgude langust, mis juhtus 1929-1932 aastatel, kasvasid börsifirmade kasumid lausa 18,3 protsenti.

Hea uudis on ka see, et aktsiahindade keskmine volatiilsus (average stock-price volatility) on praegu 1,2 protsenti. Aastatel 1872-2017 oli keskmine kolm korda kõrgem – 3,5 protsenti.

Jällegi, see ei tähenda, et karuturgu ei ole lähenemas. Kusjuures aktsiahindade volatiilsus ongi tippude saavutamisel olnud madalam. Kõne all oleva 13 perioodi aktsiahindade keskmine volatiilsus on olnud 3,1 protsenti. Enne 1929. aasta krahhi oli vastav näitaja vaid 2,8 protsenti.

Lühidalt võib öelda, et USA aktsiaturg on täna väga sarnane eelnevatele tippudele, millele järgnesid karuturud. See aga ei tähenda, et karuturg on garanteeritud. Taolisi sündmusi on väga raske ette näha ning järgmise tulekuni võib minna veel pikalt aega.

Minu analüüsi peaks võtma kui hoiatust, et liiga rahulolevaks ei tasu muutuda.