Tööelu reeglid ajast maas

Eesti ei saa olla edukas ja kiiresti arenev, kui selle taga ei ole entusiastlikke ja oma eluga rahul olevaid inimesi. Praegu planeerib enamik inimesi oma pereelu, hobisid ja unistusi tundideks, mis jäävad järgi esmapäevast reedeni kaheksast viieni paika pandud töörütmist. Igapäevane töötegemine käib rangete reeglite alusel, mis ei meeldi ei töötajale ega tööandjale. Talvel saavad inimesed oma asju ajada vaid pimedal ajal.

Töötaja on oluliselt efektiivsem ning rahulolevam, kui ta saab oma tööaega valida. Traditsioonilist töösuhet korraldavad reeglid on ajast maha jäänud.

Tööelus vabaduse saamise üks võimalus on alustada ettevõtlusega ja teha tööd oma ettevõtte kaudu. Sellistest edulugudest puudust ei ole ning see on kahtlemata üks variantidest. Kuid mitte alati. Esiteks on endiselt inimesi, kes soovivad töötada kellegi alluvuses. Teiseks, kõiki töid ei ole siiski võimalik ettevõtluse vormis teha – näiteks ei saa supermarketi kassiir praegu müüa oma oskusi osaühingu kaudu. Küll aga saab seda teha näiteks tarkvaraarendaja, raamatupidaja, turundusspetsialist või projektijuht.

Töölepingulises suhtes võiksid tööandja ja töötaja olla vabad kokku leppima avatud tööajas, nii et poleks kohustust garanteerida töötajale kindel tööajanorm. Töötaja arvestab töötunde jooksvalt sõltuvalt töö mahust ning töötasu makstakse tegelike tundide eest. Tööandjal pole kohustust tasuda töötajale aja eest, mil tööd ei ole anda. See annaks mõlemale poolele vabaduse oma tegemisi organiseerida. Selline töösuhte vorm kehtiks vaid poolte kokkuleppel ega välistaks samal ajal traditsioonilise tööaja normiga töösuhet. Kokkulepe peab olema selge ning poolte õigused ja kohustused ning vastutus täpselt reguleeritud. Tõenäoliselt võidavad sellisest kokkuleppest mõlemad pooled.

Teiseks, lühiajalised tööd töövõtja vastutusel. Lühiajaliste tööde tegemiseks ei ole mõistlik kulutada aega töötajate värbamisele. Selleks ajaks, kui sobiv töötaja leitakse ning leping sõlmitakse, on vajadus ammu möödas. Praegu saab selliste tööde tegemiseks kasutada portaale, mis tööandja ja tööotsija kokku viivad. Sellist lühiajalist töösuhet ei peaks automaatselt käsitlema töölepingulise suhtena, vaid käsundussuhtena, kus oma tegevuse eest vastustab töövõtja. Töövõtja teab, et võtab endale vastutuse ka töötervishoiu ja tööohutuse eest. Sellise töösuhte pikkus võiks olla näiteks kuni kaks nädalat.

Seega senised töölepingud, mida võib sõlmida oma kestvuse tõttu suuliselt, võiksid olla käsitletavad teenuse osutamisena käsunduslepingu alusel. Näiteks kui bussiettevõttel on vaja buss ära koristada, milleks kulub 2 tundi, tuleb selleks praegu sõlmida tähtajaline tööleping, teha põhjalik ohutusalane juhendamine, arvestada töötajale puhkuse hüvitist jne. Töö tegemiseks kuluv aeg ja töötaja töölevõtmiseks ning lõpetamiseks kuluv aeg ei ole proportsioonis.

Põhimõtteliselt saab ka praegu sõlmida lühiajaliste tööde jaoks käsunduslepingu, kuid kuna töölepingu ja käsunduslepingu sarnasus on suur, kaldub vaidlusorgan siiski enamikul juhtudel otsustama, et tegemist on tähtajalise töölepinguga, kus töötaja on nõrgem pool. Seega on oluline, et järelevalve- ja vaidlusorganilt tuleks selge signaal, et töö pakkuja ei peaks käsunduslepingute sõlmimist kartma.

Olenevalt töö iseloomust saab range kellast kellani tööaja alternatiivina kasutada kaugtöö vormi, kui pooled on selles kokku leppinud. Kuna töötaja täidab töökohustusi väljaspool tööandja asukohta, on vaja kokku leppida tööajas, e-teenuste turvalisuses, ärisaladuse ja konkurentsikeelu hoidmises, varalises vastutuses ja tööohutuses.