Eesti – suure tulevikuga väikeriik

Pärast kommunismi kokkuvarisemist külastasin taasiseseisvunud Eestit mitmel korral. Mäletan meeldivat ehmatust, kui saabusin üheksakümnendate keskel Eestisse ja nägin lennujaamas piirivalveametnikku Eesti trikolooriga varrukal. Nõukogude ajal oleks sinimustvalge sümboolika kandmine riietel kaasa toonud viisteist päeva administratiivaresti huligaansuse eest.

Minu varasemad külaskäigud olid olnud lühikesed – käisin mõne vana sõbra juures, osalesin kursuse kokkutulekul –, kuid seekord jäin kümneks päevaks. Tallinnas ilmus minu raamatu eestikeelne tõlge ja Äripäev korraldas konverentsi, millel ma esinesin, ning pärast seda veetsin paar päeva kohaliku raamatukogu kutsel Saaremaal. Sain tuttavaks paljude äriinimestega, nägin Eestit rohkem, suhtlesin rohkem kohalikega ja õppisin tänapäeva Eestit palju paremini tunnetama.

Olles palju ringi reisinud (viimase arvestuse järgi 60 riigis), võrdlesin oma muljeid Eestist ja teistest maadest – ja mida rohkem ma selle üle juurdlesin, seda sügavama mulje Eesti mulle jättis.

Eesti tänapäevane äritase on absoluutsest maailmaklassist. Inimeste ja organisatsioonide arukus, nende tegevuse kvaliteet ning üleüldine selge ja aus asjaajamine tegid Eestis töötamise hõlpsaks ja produktiivseks. Olen kokku puutunud 16 riigi kirjastajatega Saksamaalt ja Jaapanist Vietnami ja Taini. Äripäeva meeskonna kvaliteet on olnud neist parim. Jaapanlased tegid samuti suurepärast tööd, kuid nende projekt vältas aasta, samal ajal kui Eesti kirjastaja alustas jaanuaris ja raamat jõudis kaante vahele juba mais. Sushi on parem Tokyos, aga efektiivsus Tallinnas.

Konverentsil tekkis mul tehniline tõrge arvuti ja projektoriga. Konverentsisaali tehnik oli minutiga kohal ja lahendas kõik probleemid. Otsisin ta vaheajal uuesti üles ja ütlesin: „Olen andnud koolitusi kõigil kontinentidel (peale Aafrika) ja kõigist tehnikutest, kes on mind kunagi assisteerinud, olete teie küll parim.“ Ta püüdis minu märkusele tagasihoidlikult vastu vaielda, aga ma rõhutasin: „Ärge unustage, teie töö on maailmaklassist.“

Selliseid näiteid tuli ette palju, eri valdkondades ja paljudes kohtades. Haritus, kvaliteedile keskendumine ja edasipüüdlikkus on Eestis laialt levinud. Saaremaa keskraamatukogus kõneldes oli nende moodsa hoone suur konverentsisaal peaaegu viimaseni täis tähelepanelikke ja huvitatud kuulajaid, kes küsisid palju küsimusi. Minu kodukandi orus Vermonti osariigis elab umbes sama palju rahvast kui Saaremaal, aga ma kahtlen, kas ma meelitaksin oma koduraamatukokku kohale nii arvuka publiku.

Tallinnast New Yorki lennates tuli mulle pähe kolm suhteliselt väikest riiki, mida ma olen külastanud ja mis meenutasid mulle Eestit: Singapur, Uus-Meremaa ja Iisrael.

Väikeriikidel on tänapäeva keerulises maailmas selge eelis. Sotsiaalne sidusus on tugevam, inimesed tunnevad ennast ühtsemana. Valitsus kaldub olema rahvastiku suhtes avatum ja läbipaistvam. Olen märganud, et erinevad riigid Euroopast Aafrikani kutsuvad sageli kohale eksperte Eestist, et üles ehitada oma e-valitsuse süsteemi. Parimad asjatundjad ei tule Prantsusmaalt, Saksamaalt ega USA-st – nad tulevad väikesest e-stonia’st.

Paradoksaalsel kombel võib ka ühine piir väga suure ja mitte eriti sõbraliku naabriga kasuks tulla. Uus-Meremaa asub ohutus kohas Vaikse ookeani lõunaosas, aga peamiselt hiinlastega asustatud Singapur (rahvaarv 5 miljonit) paikneb mitte eriti sõbraliku Malaisia (mille koosseisu ta varem kuulus) ja Indoneesia vahel, kus elab ühtekokku 300 miljonit inimest. Iisrael on ümbritsetud omaenda vaenulikest naabritest. Mõlemad väikeriigid ajavad jõuliselt sõjalist ja liitude sõlmimisele orienteeritud poliitikat. Pidevas ohus elamine ärgitab nende riikide elanikke end rohkem kokku võtma, olema lojaalsem ja tegema kõvemini tööd. Paralleelid Eestiga on üsna selged.

Väikeriigi majandus ei saa olla nii hajutatud ja mitmes vallas edukas nagu suurriikide oma. Oluline on fookus. Tark valitsus suudab oma algatustega kõige paljutõotavamates valdkondades tähtsat rolli mängida, pakkudes ajaliselt piiratud maksupuhkust. Nõnda on Singapur – vägagi demokraatlik, kuid osaliselt autoritaarne – arenenud kunstlillede tootjast rõivaste ja seejärel kõvaketaste valmistajaks ning lõpuks kujunenud Aasia finantskeskuseks. Uus-Meremaa (rahvaarv 5 miljonit) kasutas oma mõõdukat kliimat ja rohket päikesepaistet, et välja kujundada maailma kõige efektiivsem ja konkurentsivõimelisem loomakasvatussüsteem. Riigi suurimat linna Aucklandi kutsutakse purjede linnaks ja suur osa maa tööstustoodangust on orienteeritud purjespordile. Iisrael, kus 1970. aastatel vabaneti sotsialistlikust dogmast, on praeguseks pälvinud idufirmade riigi hüüdnime (hiljuti ilmunud raamatu pealkirja järgi), kus kiires tempos tärkab aina uusi tehnoloogia- ja farmaatsiaettevõtteid.

Eesti oma fookuse väljakujundamine peaks olema üleriigilise debati teema ja selle debati järeldused peaksid saama leebet tuge riigi demokraatlikult valitsuselt.

Eestis on töökas rahvas, tugev haridussüsteem ja kõlbeline traditsioon. Nobeli preemia laureaat Aleksandr Solženitsõn, kes veetis aastaid Nõukogude sunnitöölaagrites, kirjutas „Gulagi arhipelaagis“, et Nõukogude võim kontrollis laagreid pealekaebajate võrgustiku kaudu. Ainus rahvas, kelle hulgast ta kunagi ühtegi pealekaebajat ei kohanud, olid eestlased.

Eestil on juba praegu olemas suurepärane bränd, ülemaailmne positiivne kuvand (välja arvatud ehk suurima naaberriigi silmis). Ma usun, et ülal kirjeldatud omaduste kogum viib Eesti majanduslikule õitsengule. See peegeldub ka kohalikul börsil ja kinnisvarahindades – aga see on juba omaette jututeema.