Savisaarest lahti, palju õnne!

Ühelt poolt on mul muidugi kahju, et valimiste tulemusel ei vahetunud liiga kauaks ametisse jäänud keskerakondlik linnavõim, teiselt poolt aga valmistas heameelt, et Savisaare avantüür ei õnnestunud. Savisaare valimisliidu loomise taga ei paistnud olevat midagi muud, kui vaid kiuslik kättemaksuiha ning soov tõestada, et ilma Savisaareta pole Keskerakonnal absoluutse enamuse saavutamine võimalik. Kuni viimase valimisjaoskonna häälte kokku lugemiseni see niimoodi välja paistiski, sealt saabunud neljakümnes mandaat aga tõi aga kaasa vabanemise pingest ja … Savisaarest. Palju õnne!

Olukorra muutis pingelisemaks tavapärasest madalam valimisaktiivsus. Kui valimiseelsed küsitlused lubasid Keskerakonnale kindlat enamust, siis ühtlasi selgus neist, et Keskerakonna valijate seas oli keskmisest vähem neid, kes olid otsustanud kindlasti valima minna. Samas suurendas madal valimisaktiivsus Reformierakonna šansse, kuna nende valija oli keskmisest aktiivsem.

 

Üheks põhjuseks on see, et elektoraat oligi seekord arvukam – lisandusid 16–17aastased valijad. Noorte valimisaktiivsus on aga, teadagi, madal. Ja ka valimiskampaania ei olnud sedavõrd atraktiivne, et oleks suutnud noori valima meelitada – nii nagu seda õnnestus teha nelja aasta eest Eerik-Niiles Krossi droonilennutamisega. Ka meie haridusjuhid seadsid pisut vildaka eesmärgi, et koolidest tuleb valimiskampaania iga hinna eest eemal hoida. Mõnel pool ei juletud seetõttu õpilastele võib-olla üldse valimistest rääkida. Ent kui kõigile teistele valijatele võib kampaaniat teha, siis miks mitte kooliõpilastele?! Koolidele oleks pigem pidanud püstitama ülesande viia koolides valimiskampaania läbi tasakaalustatult, pakkudes noortega kohtumise võimalusi kõigile valimistel kandideerivatele jõududele, miks mitte ka nendevahelisi debatte.

Teiseks ja olulisemaks põhjuseks oli segadus venekeelsete valijate seas, kelle harjumuspärane valimismuster segi paisati. Mõnedest teleintervjuudest nägime dramaatilisi kaadreid sellest, kuidas valijad püüdsid leida Keskerakonna nimekirjast Savisaare nime. See, mis poliitikateadlikule valijale oli ilmselge – et Keskerakond ja Savisaar kandideerivad eraldi nimekirjades – jäi osale venekeelsetele Tallinna elanikele kas teadmata või ei osanud nad uudses olukorras orienteeruda ja loobusid seetõttu valima minekust.

Keskerakonna ainuvõimu murdmine ei õnnestunud ka seetõttu, et enamik seda taotlevatest oponentidest ei mõjunud usutavalt. Arvestades IRLi ja EKRE madalaid reitinguid, mõjus nende linnapeakandidaatide praalimine teemal, kuidas nad linna juhtimise üle võtavad, lihtsalt naeruväärselt. Sotsiaaldemokraadid aga avaldasid ise valmisolekut Keskerakonnaga koalitsiooni luua. Ainus selgelt ja sisuliselt Keskerakonnale vastanduv jõud oli Reformierakond – vahest võib ka selles näha nende oodatust suurema edu põhjust.

Hoopis omapärase taktika Keskerakonna ainuvõimu murdmiseks valis valimisliit Tegus Tallinn, kes võttis korruptsiooni vastu võitlemiseks oma vapiloomaks just selle kuriteo eest kohtu all oleva ekslinnapea Edgar Savisaare. See oli suur valearvestus, sest nii nagu Savisaare valijatele mõjusid pelutavalt nimekirjas osalevad suurärimehed, oli tegusatel inimestel võimatu anda häält nimekirjale, mille eesotsas troonis Edgar Savisaar.

Kui oleksid omavahel kampa löönud Tegus Tallinn ning Vaba Tallinna Kodanik, nagu alguses planeeriti, siis oleks mõlema tõenäosus volikokku pääseda kindlasti suurem olnud. Koostöö oleks sobinud ka ideeliselt, sest mõlema valimisliidu põhiloosungiks oli „Kogu võim volikogu kätte!“ Sel juhul oleks ka Keskerakonnal absoluutne enamus saavutamata jäänud, kuna praegu läks kompensatsioonimandaatidena ümber jagamisele kümme protsenti valijate häältest. Lõviosa neist langes mõistagi valimiste võitja saagiks.

Sõõrumaad ja Mõisa tõmbas vastupandamatult Savisaare poole lootus rikkalikule häälesaagile Lasnamäelt. Oleks nad ette teadnud, et see saak piirdub kolme ja poole tuhande häälega, oleks tehing ilmselt tegemata jäänud.

Selge on aga see, et erakond või valimisliit, kes tõsimeeli soovib kukutada Keskerakonna ainuvõimu Tallinnas, peab enda poole võitma ka venekeelseid valijaid. Selleks tuleks teha midagi enamat, kui vaid kolmekuulist kihutustööd enne kohalikke valimisi. Eriti ebaproduktiivne on selline kampaania, mis pooli valimisõiguslikke linnakodanikke alavääristab ja isegi solvab – millega paistsid silma eelkõige EKRE ja Reformierakond. Kui ükski teine erakond peale Keskerakonna ei suuda hakata kõnetama Tallinnas elavaid venelasi, siis tuleb lootus pealinnas võimule pääseda maha matta.