Kes õlle hinda tõstab...

Diagonaalis tulemusi lugedes tegi sotside parima tulemuse Rainer Vakra, seda igati teenitult. Nõmme inimestele ilmselt meeldib tema avatud olek, valmidus Nõmme turul oma seisukohti selgitada ja küsimustele vastata. Sotside ministrite ning riigikogu spiikri tulemused olid aga pigem pettumus. Okei, Sven Mikser välisministrina ei peagi pidevalt pildis olema, ilmselt siis toimis ”mis silmist, see meelest” sündroom. Teised peaksid kriitiliselt enda tegevust ja kuvandit hindama.

Arvan, et kehvapoolne tulemus peegeldab sotside poolt omaks võetud kanaema hoiakut, kus ministrid teavad rahvast paremini, mida rahvas vajab ja kuidas sunnimeetoditega seda vajadust rahvale teadvustada. Vahva sõdur Švejki kaudu tuntud fraaski ütleb, et see valitsus, kes õlleaktsiisi tõstab, kauaks pukki ei jää...

Keskerakonna ülinapp enamus Tallinnas sunnib volikogu töö korraldamiseks kaasama koalitsioonipartneri. Kui Tallinnas otsustatakse edasi minna partnerita, võib see viidata all-linna keskerakondlaste suutmatusele leida sobiv koostööpartner. See peaks omakorda tekitama küsimärgi pikemaajalisest suutlikkusest Toompeal. Kui aga all-linna keskerakondlased valivad partneri, siis see valik annab omakorda tugeva signaali tulevaste riigikogu valimiste jaoks.

Valik ei ole lihtne. Sotsid, kes osutusid nende valimiste suurimaks kaotajaks, võivad all-linna partnerina oluliselt vähendada Keskerakonna manööverdamisvõimalusi ning osutuda pirtsakaks pruudiks, kes riigikogu valimistel, või pigem nende järel, ei luba Reformierakonda tantsima kutsuda. Kui Keskerakonna linnapeakandidaadil Taavi Aasal on südametunnistus puhas ja silmavaade selge, siis peaks olema võimalik ka all-linnas ühte heita Reformierakonnaga, kuid see võib vabalt viia valitsuse ennetähtaegse vahetumiseni.

Tallinna tulemused olidki paljuski vahe-etapp, kontrollpunkt riigikogu valimiste eel.

IRL näitas, et vara on neid maha kanda ja kuigi endiselt tundub nende valijaskond tilkuvat EKRE poolele, siis kohaliku omavalitsuse tasandil näitas IRL, et neil on pigem puudu säravatest ja karismaatilistest liidritest kui üldisest valijate usaldusest.

Valimiskampaaniad seekord meelde ei jäänudki. Vist seetõttu, et üleriigilises meedias tunglesid loosungid, mis ei saa valla- või linnakodanikule südamelähedastele teemadele apelleerida. Reklaam keskendus nägudele, mitte sõnumile.

Sarnaselt paljude tuttavatega olen ka mina aastatega omandanud immuunsuse vastandumisele ehitatud kampaaniatele. See, et seekord kajastas meedia rohkem sotside tuld ja tõrva EKRE suunal, mitte Reformierakonna-Keskerakonna vastasseisu, ei ületanud millegagi vaktsiini antud tõket.

Niipalju, kui muudest omavalitsustest tean, polnud peamiste favoriitide lubadustes kuskil uusi tuuli puhumas. Enamik valimislubadusi on raiutud juba ettevalmistatud eelarvetesse või isegi juba sõlmitud lepingutesse. Tugevamatest tegijatest keegi riske võtta ei soovinud. Sestap ei üllata tulemusena, et suuremates asustatud punktides pole oodata paleepöördeid.

Nii jääb seekordsete omavalitsuste valimiste tulemusel põnevaimaks tulemiks küsimus, mida suudab Keskerakond teha ja näidata oma juuksekarvast õhema enamuse peale ehitatava Tallinna valitsemise mudeliga.