Valimised ilma kaotajateta?

Kui vaadata tulemustele läbi valimistel kandideerinud erakondade ja valimisliitude ehk siis „parteilaste ja parteitute bloki“ silmade, siis võitsid ju kõik! Ja enamasti seetõttu, et kõik jäi nii, nagu enne oli. Kes oli varem „pukis“, see sinna üldiselt pärast seekordseid valimisi ka jääb.

Keskerakond võidutses Tallinnas, Narvas, Maardus, Sillamäel, Loksal, Kohtla-Järvel jm oma traditsioonilistes kantsides, saades kõikides nimetatud linnades volikogude absoluutse enamuse. Pealegi saadi üle riigi kokku üldse kõige rohkem hääli, ning seda hoolimata savisaarlaste ja tegusate tallinlaste vastukandideerimisest.

Ka Reformierakond jätkab võimul oma traditsioonilistes paikades – sh paljudes rikastes nn kuldse ringi valdades ning muidugi ja peaasjana Tartus, kus volikogu kohti saadi senise 15 asemel juba 20. Pärnus jätkab oma edulugu (või elutööd) Toomas Kivimägi ning Haapsalus vana hea Urmas Sukles – kummagi edu kodulinnas ei väära ei Reformierakonnaga liitumine ega sellest lahkumine.

Sotsid võtsid suursaared ja Viljandi ning muljetavaldava absoluutse ülekaalu Võrus, no mis siin veel tahta! EKRE tegi oma ajaloo parima tulemuse, mitmekordistades oma esindusi volikogudes üle Eesti. IRL tõestas, et pole mitte surnud, vaid on taas pildil ja suures poliitikas. Võitsid kõik, ka Vabaerakond, kes ise küll valimistel ei osalenud, aga tema vaimne toetus kuulus häältesaagilt Eestis kokkuvõttes teisele kohale tulnud valimisliitudele ning nüüd on Vabaerakonnal kõik võimalused valimisliitudele antud hääled riigikogu valimisteks oma erakonnale püüda ja saavutada kahe aasta pärast valimistel teine koht.

Ja lõpuks võitis ka keskvalitsus ja võimukoalitsioon (ning nagu ülalpool juttu ka kõik kolm opositsioonierakonda) ning võitsid haldusterritoriaalse reformi läbiviijad – reform töötas ning rahvas valis volikogud kõikjal uutes linnades ja valdades, ka seal, kus sundliitmisega nõus poldud.

Kes siis aga kaotas – pole ju võimalik, et võitjad on, kaotajaid mitte? Vahest on selleks Eesti ise, õigemini see vaikiv pool Eestist, kes valimas ei käinud. Elu läheb edasi, ja enamasti vanaviisi, kõikides Eesti linnades ja valdades, aga mida arvab „Eesti asjast“ see 46,6% valijaist, kes otsustas oma häält mitte anda, pole teada. See teadmatus – on nad käega löönud või rahul kõigega, see natuke närib. Kui ka mitte palju, siis veidi on just siin tunda kaotuse lõhna.

Autor: Toomas Kiho