Kas vajad just meeskokka?

Kujuta ette, et oled koolidirektor ning palkamas kokka. Sõelale on jäänud kaks äravahetamiseni sarnase CVga kandidaati, kellest üks on mees ja teine naine. Proovipäeval tegid mõlemad tööd võrdselt hästi. Kas võtaksid neist emma-kumma tööle üksnes tema soo tõttu? Või kui võtaksid tööle kaks kondiitrit ning üks neist oleks eesti ja teine vene nimega, kas maksaksid ühele kõrgemat palka kui teisele?

Ilmselt vastaksid pea kõik lugejad-kaasamõtlejad neile küsimustele eitavalt. Ühe muidu võrdse kandidaadi teisele tema vanuse, rahvuse või soo tõttu eelistamine pole ju ratsionaalne. Lisaks sellele, et diskrimineerimine on seadusega keelatud, võib nii jääda parim kandidaat valikust välja. Ometigi on meeste ja naiste, eestlaste ja mitte-eestlaste, noorte ja vanade erinev kohtlemine tööturul levinud. Kuidas nii?

Vastus on lihtne: sageli ei käitugi tööandja inimesi otsides ratsionaalselt. See pole etteheide, vaid tõdemus: enamik inimeste otsustest pole teadlikud ja läbimõeldud, vaid tuginevad hoiakutele ja harjumustele.

Mõelge millelegi nii igapäevasele kui autojuhtimine või pesupulbri ostmine. Sebrale lähenevat jalakäijat märgates pidurdate, vajutate sidurit ning vahetate käiku automaatselt, mitte ei kalkuleeri, kui kaugel on jalakäija ja millal ning millise kiirusega rammiks teie auto jalakäijat. Pesupulbrit ostes tõenäoliselt ei tutvu te selle keemilise koostisega, vaid ostate telereklaamist meelde jäänud marki (miks muidu üldse reklaame tehakse?). Need on vaid mõned üksikud näiteid, mille sarnaseid on põhjalikumalt käsitletud Nobeli majanduspreemia laureaadi Daniel Kahnemahni inimeste mõttetegevust analüüsivas eesti keeldegi tõlgitud teoses „Kiire ja aeglane mõtlemine“.

Ka otsustades, keda võtta tööle ning keda mitte, ei pääse me hoiakute, harjumuste ja stereotüüpide mõjust, isegi kui me seda kenaks ei pea ega tunnistada taha. Just seetõttu on raske leida kedagi, kes peaks enda käitumist diskrimineerivaks, kuigi tegelikkuses koheldakse tööturul inimesi erinevalt.

Hoiakutele tuginemise asemel mõtlevad inimesed oma otsused ratsionaalset läbi, kui neil on selleks piisav motivatsioon, võimalus ja oskus. Tõenäoliselt on värbajatel oma otsuste vaagimiseks nii võimalused (vaikne töökoht ja piisavalt aega) kui ka vajalikud oskused, kuid probleemiks on motivatsioon – vähe ajendab stereotüüpe korraks kõrvale jätma.

Praegu on diskrimineerimine tehtud nii lihtsaks, et tööandjad diskrimineerivad potentsiaalseid töötajaid sellele pikemalt mõtlemata: suur osa Eesti töövahendusportaalidest võimaldab otsida kandidaate nende soo, vanuse ja emakeele (NB! mitte keeleoskuse) alusel, kuigi töötaja valimine nende tunnuste alusel on üldjuhul keelatud.

Selliseks otsinguks tuleb teha vaid mõned üksikud klikid, mille tulemusel jäävad sellest välja kõik inimesed, kelle suhtes on tekkinud mõni eelarvamus. Mõni neist võib olla peakõrguselt teistest parem kandidaat, kuid tööandja lauale tema CV ei jõua. Kui diskrimineerimine oleks kas või natukene raskem, tehtaks seda vähem.

Just seetõttu teeb sotsiaalministeerium ettepaneku muuta seadust nii, et kui tööandja soovib tööportaalis otsida töötajat soo, vanuse või emakeele alusel (näiteks filmirolli täitma just keskealist meest), peab ta seda põhjendama. Kuigi hea tahtmise korral saab tööandja siiski töötajat diskrimineerida, muudame selle keerulisemaks. Et ükski andekas kokk ei jääks märkamata.

Autor: Sten Andreas Ehrlich