Vaatame riskile hea pilguga

Mida oleme õppinud viimase finantskriisi katalüsaatoriks olnud Lehman Brothersi investeerimispanga pankrotist ja sellele järgnenud sündmustest? Kui pakute, et riigid ei tohiks olulisi finantsasutusi pankrotti lasta, et ära hoida teiste suuremate pankade doominona langemist, on see vaid pool rehkendust. Eesti riigi finantseerimisvõime lubaks sellisel viisil toetada vaid ühte mõõduka ulatusega kriisi ja sedagi järgnevale põlvkonnale arvestatava laenu kaela võtmise hinnaga. Seda arvestades on mul hea meel kõigi seniste Eesti valitsuste poliitika üle laenamise võimekust tuleviku jaoks säilitada.

Teise poolega rehkendusest oleme aga endiselt kimpus – kuidas kaitsta end integreeritud maailmamajanduses juhuslikes asukohtades või valdkondades tekkivate riskide eest? Arvestatav osa analüüsimajade raportitest keskendub suurte pankade riskijuhtimisele, raamatupidamisele, riskireitingutele, juhtide tasustamisele ja muule sarnasele. Need tähelepanekud on asjalikud ja nende põhjal sündinud regulatsioonide kuhjad sisaldavad mehhanisme, mis juhendavad turuosalisi, kaitsevaid tarbijaid ning tugevdavad süsteeme. Ent pole võimalik loogiliselt ära põhjendada väidet, et kasvava regulatsiooni ja kuludega, mida see meie kõigi jaoks kaasa toob, kasvab meie võime ära hoida muidu tsükliliselt ilmnevaid väikese tõenäosusega, aga suure mõjuga riske.

See oli ilmne ka arenenud maailma majandustele väga kalliks kujunenud finantskriisis. Kriis oli sedavõrd terav, sest realiseerus hulk erinevaid riske, mida võimendasid maailmamajanduse osaliste vastastikused sõltuvussuhted.

Esiteks selgus, et väga suur hulk inimesi oli laenanud üle oma võimete ja ostnud selle eest vara, mille väärtus laenu tagatisena langes surutises kiiresti, tuues kaasa probleemid nii neile endile kui ka teistele kinnisvaraomanikele.

Teine probleemide ring seondus erinevate finantsinstrumentidega, mida kasutati riski edasi müümiseks – tegu oli USA kinnisvaraturuga seotud tuletisväärtpaberitega, mille investeerimisrisk oli palju suurem, kui ostjad arvasid. See võimaldas kogu ülejäänud maailma finantssektoril USA finantskriisis “osaleda”.

Aga ikka veel ei saanud me rääkida globaalsest finantskriisist – tegu oli USA kinnisvaramulli lõhkemisega, mis oleks teoorias pidanud olema siiski lokaalne lugu. Selle tagajärjed poleks pidanud kaasa tooma kaasaegse majanduskorra lõpu eelset tunnet igal pool mujal. Globaalse finantskriisi põhjus oli ja on ka edaspidiste kriiside puhul midagi, mida pole võimalik ära reguleerida – ajutine usalduse ja usu otsalõppemine. Isegi kui inimestel on raha, ettevõtetel vahendeid investeerimiseks või pankadel laenuandmiseks, on alati olemas hetked, mil keegi ei usalda mitte kedagi ega usu lähitulevikku. Ja raha ei liigu, majandus peaaegu et seiskub. Finantskriisis väljendus see likviidsuse lõppemise näol. Raha oli maailmas olemas küll, aga see ei liikunud, sest keegi ei ostnud ega investeerinud. Kõik ootasid. Kuidas sa seda reguleerid?

Kuidas peaks sellise ettearvamatuse tingimustes tegutsema Eesti riigi riskide pärast pead murdev juht?

Esiteks tuleb aktsepteerida, et komplekssüsteemide riskide pidev kaardistamine ja maandamine käib inimmõistusele üle jõu. Väikese tõenäosuse, ent ülisuure mõjuga ette teada olevate riskide ärahoidmine pole ka majanduslikult meile jõukohane, sest sellega kaasneksid suured kulud. Ühiskonnale on kasulikum, kui me saame seda raha kasutada millegi muu jaoks. Meteoriiditabamuse vastu enese kindlustamine tähendab suurt kulu igale Eesti elanikule. See ei ole kuidagi mõistlik.

Teiseks peame hakkama riskidest teistmoodi mõtlema ja neid normaliseerima. Risk ei ole mitte ainult see, kas kord 15 aasta jooksul saabub suuremat sorti kriis, mille järel süsteem taas korrastub. Risk on iga aktiivne tegevus. Iga investeering on risk. Kodu ostmine on tavalise pere jaoks suurim risk, mis elu jooksul ette võetakse. Iga riiklik sekkumine on risk. Enamgi, analüüsimata ja mõjuhinnanguteta sekkumine on risk, mille puhul me isegi ei tea, mis võivad olla tagajärjed, rääkimata nende maandamisest. 1. juulist 2017 Eestis jõustunud 200 õigusakti toovad kaasa muutusi, mille kombineeritud või eraldiseisvat mõju pole keegi prognoosinud, ja kindlasti realiseerub neist mõne tulemusena ka mõni risk.

Majandus saab kasvada ainult tänu võetud riskidele. Mida suurem on risk, seda suurem on potentsiaalne tootlus. Majandus kasvab, kui võetakse riske ja seejärel pingutatakse, et need ei realiseeruks. See on meie igapäevaelu paradoks.

Ühiskonna ainus huvi on, et riskid ei kontsentreeruks. Et meie majandus oleks hajutatud, et meie riskid oleksid hajutatud ja et soosiksime nende riskide võtmist. Me peame toetama riskinud läbikukkujaid, et järgmine kord rõõmustada nende õnnestumise üle. Ainult riskimisest, uute maade ja horisontide avastamisest, uurimisest sünnib innovatsioon teaduse ja ettevõtluse ristumisalal. Selliseid hajusaid riske ei ole vaja regulatiivselt maandada. Minu arvates on Eesti ideaalne riik sellise strateegia järgi toimetamiseks.