Kataloonia lugu: pühakuid ei ole

Keeruline situatsioon Kataloonias ei ole lahendust leidnud, kuid vähemalt on viimased arengud vägivallatud. Raske on eemalt vaadates prognoosida, kas kriis liigub lahenduse või tupiku suunas. Loomulikult on hea uudis, et mõlemad pooled on lõpuks leppinud 21. detsembril toimuvate uute valimistega. Ent mõlemad pooled on teinud suuri vigu, mida nad ei saa kangekaelsuse, uhkuse või poliitilise strateegia tõttu tunnistada. See rikub võimaluse lahendada Kataloonia konflikti poliitilise dialoogiga.

Esimene viga on iseseisvusdeklaratsioon, mis tehti kõigest 43protsendilise osalusega referendumi baasil. Isegi kui jätame kõrvale selle õiguspärasuse küsimuse, on fakt, et riik, mis tekib referendumi tulemusena, milles 57% rahvastikust ei saanud või ei tahtnud osaleda, on lõhestatud. See ebastabiilsus mõjutab vaieldamatult uue riigi majanduslikku ülesehitust ajal, mil välisinvesteeringud on äärmiselt vajalikud. Niigi kriisist räsitud majandusele oleks see raske hoop. Ja mis takistaks Barcelona ja Tarragona linnastunud piirkonda, kus oli kõige madalam referendumil osalemise protsent, uuest riigist eraldumast? Kui referendumiks vajalik miinimum on 43%, siis oleks uus riik pidevas separatismi ja Hispaania-meelsete liikumiste ohus.

Teine viga oli Hispaania politsei vägivaldne reaktsioon referendumile. Kogu maailm on näinud pilte ja videolõike sellest brutaalsest reaktsioonist. Kuigi osa neist kajastustest on osutunud võltsinguteks, ei saa ignoreerida tõsiasja, et politsei käitus suuresti rahumeelsete inimeste vastu tarbetult vägivaldselt. Halvim on see, et nähtavasti ei juhtunud see kogemata. Ei mingit vabandamist, võimude täielik toetus ja mitmelt poolt Hispaaniast saabunud pildid Katalooniasse suunduvate politsebusside ümber lippudega kogunenud inimestest, kes politseile toetust avaldavad – see kõik näitab, et isegi kui vägivald ei olnud kavandatud, oli see vähemalt oodatud. See on tekitanud Hispaanias väga pingelise poliitilise õhkkonna ja toonud ühiskonna kõige konservatiivsema osa jaoks tagasi vana fašistliku spektri meeleolud. See koletis ei ole kunagi päriselt lahkunud, viimati näitas ta oma inetut nägu Valencias toimunud meeleavaldustel. Ei saa riigile midagi head tuua, kuid keegi ei soovi selle eest vastutust võtta.

Iseseisva Kataloonia kuulutas välja valitsus, mis koosneb kolmest äärmiselt erinevast poliitilisest jõust. Üks on majanduslikult liberaalne, üks sotsiaaldemokraatlik ja üks antikapitalistlik. See on veider kombinatsioon. Kuigi kõik kolm unistavad iseseisvast Katalooniast, ei saaks need kolm unistust üksteisest erinevamad olla.

See ei ole tegelikult halb. Iga riigi parlamendis peaks olema erinevate poliitiliste jõudude lai esindatus. Aga kui inimesed peavad tegema valiku Hispaaniasse jäämise või sealt lahkumise vahel, siis peaksid nad olema hästi informeeritud, kuhu nad täpselt lähevad. See aga ei ole võimalik, sest valitsus ei tea isegi, kuidas see täpselt oleks. Milline oleks uue riigi sotsiaalpoliitika, maksusüsteem, suhted Euroopa Liidu ja NATOga? Kas riigil oleks oma sõjavägi? Neile küsimustele ei ole vastust. Ma saan aru soovist Hispaaniast lahku lüüa, kuid sundida inimesi valima sellise ebaselguse tingimustes on äärmiselt ebaaus.

Mariano Rajoy valitsemise all on juba liiga sageli ette tulnud, et kohtunikud ja prokurörid töötavad hämmastavas harmoonias Rahvapartei soovidega. Kui vaja, langetavad kohtud otsuseid kiirkorras. Riigi peaprokurör on korduvalt tegutsenud Rahvapartei huvides ebamugavate inimeste vastu. Teiselt poolt on Rahvapartei ebaseadusliku rahastamise kohtuasi veninud juba kaheks aastat. See on kaasus, mis on üles ehitatud raamatupidaja käsitsi kirja pandud märkmetele ning sellest jookseb läbi ka Rajoy nimi. Märkmed on tunnistatud ehtsaks, raamatupidaja istub vanglas, kuid kes on saladuslik M. Rajoy – seda alles uuritakse.

Rahvapartei muutis Hispaanias sõnavabadust reguleerivat seadust – ametlikult toodi põhjenduseks soov kaitsta inimesi islami terrorismi eest, kuid ainsad, kes uue seaduse põhjal süüdi on mõistetud, on Twitteris valitseva partei, fašismi ja konservatiivse tiiva liidrite üle nalja heitnud inimesed. Riigiprokurör on kokku pannud süüdistused Kataloonia poliitikute ja Rahvapartei poliitiliste rivaalide kohta, osa ilma igasuguse aluseta, Kataloonia valitsuse vangisaatmiseks valmisid dokumendid rekordilise kiirusega. Sellised seosed korruptsiooni pärast kohtus oleva valitsuse ja riigi kõrgemate juriidiliste ametnike vahel on lubamatud.

Selles loos ei ole pühakuid. Mõlemad pooled on teinud suuri vigu, kuid neile keskendumine muudab võimatuks lahenduse leidmise piirkonnas, mis kõigi võimalike stsenaariumide korral väljub konfliktist halvemas seisus kui enne. Kui üldse, siis on sellest situatsioonist kasu lõiganud ainult kaks inimest: peaminister Rajoy, kes tõmbas konfliktiga tähelepanu ära oma erakonna korruptsiooniga seotud kohtuprotsessilt, ja CUP (Rahva Ühtsuse Kandidatuur), kes on suutnud haarata eraldumisliikumise liidrirolli vaatamata sellele et kontrollib üksnes kümmet kohta 135liikmelises Kataloonia valitsuses.

Detsembris on uued valimised ja uus võimalus konflikti lahendada. Minu ainus lootus on, et inimesed, kes saavad siis valituks, on asjalikumad kui need kasutud ja isekad poliitikud, kes on võimu juures praegu.

Autor: Miguel Alvarez Aparicio