Maksuvaba tulu – kas uus kullaauk?

Kahtlust ei ole, et selle maksuvaba tuluga seotud muudatuse eesmärk on ümberjagamine – võtta raha kõrgema sissetulekuga inimestelt ning anda madalama ja keskmise sissetulekuga inimestele. Kuna see süsteem on väga keeruline, siis sellest arusaamine nõuab paljudelt pingutust ja loomulikult tekib ka linnalegende, kuidas seda kasvõi ajutiselt kavalalt ära kasutada.

Püüaks siis vaadata, kes saab sellest mingi ajutise lisahüve ja kes mitte. Kui kellelgi on kuupalk 2100 eurot või rohkem, siis tööandjal pole sellise väljamakse korral võimalik seadusest tulenevalt maksuvaba tulu arvestada. Seda sõltumata sellest, millise avalduse on see inimene teinud. Seega, kui väljamakstav summa on kalendrikuus 2100 eurot või rohkem, siis maksuvaba tulu sel kalendrikuul puudub ja punkt.

Siinjuures tuleb arvestada, et me ei räägi lepingulisest palganumbrist, vaid reaalselt konkreetses kuus väljamakstud summast. Näiteks kui 1200eurose palgaga inimene saab lisaks palgale samal kuul puhkuseraha või lõpparve, siis 2400 eurose väljamakse tõttu pole tal sel kuul võimalik maksuvaba tulu arvestada, sõltumata sellest, millise avalduse on see töötaja teinud. Raamatupidajad peavad olema valmis sellisel juhul töötajale selgitama, miks 1+1 ei võrdu 2, vaid hoopis vähem.

Kui keegi saab mitmest kohast tasu, mis kokku on kalendrikuule taandatult 2100 eurot või rohkem, siis on tõesti olemas võimalus hoida tulumaksuraha enda käes. Näiteks, kui keegi saab ühest kohast 1200 eurot palka ja teisest 1000 eurot, siis üks neist tööandjatest võib töötaja avalduse alusel arvestada maksuvaba tulu ja töötaja saab sel juhul 100 eurot kuus kätte rohkem võrreldes olukorraga, kui ta poleks lasknud maksuvaba tulu arvestada. Samas peab sel juhul olema valmis 1200 euro tagasimakseks tuludeklaratsiooni alusel järgmise aasta 1. juuliks või 1. oktoobriks, sõltuvalt konkreetse isiku tuludeklaratsioonist. Kuna mahaarvamiste korral (pensioni III samba sissemaksed, koolituskulud, lastega seotud maksuvaba tulu, heategevuslikud annetused jne) on õigus tulumaksu tagasi saada, siis reaalselt juurdemakstav summa on arvatavasti väiksem kui nimetatud 1200 eurot. Seejuures on selline tulumaksukohustuse edasilükkamine legaalne, kuid maksumaksja peab siis hoolitsema, et tal on vahendid tuleviku maksukohustuse täitmiseks.

Kui sama küsimust vaadata teiste nurga alt, siis siiani sai 95% inimestest tuludeklaratsiooni alusel tulumaksu tagasi. Seega oleme aastaid riigile tulumaksuraha laenanud. Seega on Eesti olnud põnev riik, kus kõik soovivad võimalikult ruttu tuludeklaratsiooni esitada, et kiiresti raha tagasi saada. Siiski on vähem selle üle mõeldud, et see on tulumaks, mis lihtsalt eelmisel aastal on rohkem kinni peetud.

Kokkuvõttes võib aga öelda, et kalendriaasta sissetulekut ja maksuvaba tulu vaadates saame rääkida üksnes tulumaksu ajastamisest ja tegelikult pole võimalik maksuvaba tulu arvestamise avaldusega maksukohustuse suuruse osas midagi võita või kaotada.

Omajagu praktilisi probleeme seoses maksuvaba tulu arvestamisega põhjustab meetod, kuidas tasu saaja sellest väljamakse tegijat teavitab. Töötaja avaldus tööandjale kõlab väga eelmise sajandi meetodina. Kaasaaegses e-riigis võiks olla ikkagi nutikam lahendus. Paljude inimeste jaoks oleks olnud lahenduseks see, kui riik oleks arendanud maksuvaba tulu keskregistri või kui selle arvestamine ja haldamine toimuks tsentraalselt maksuameti poolt. Kui sajad tuhanded maksumaksjad on pandud pead murdma selle üle, mis oleks õige maksuvaba tulu summa ning kellele ja kuidas see esitada, siis on midagi valesti. Samuti peavad kõik suuremad tööandjad leidma toimiva süsteemi, kuidas sadade või tuhandete töötaja korral hallata palgaarvestuses neid avaldusi, mida töötaja võib muuta igal kalendrikuul.

Suurem maksuvaba tulu on kindlasti meeldiv väiksema ja keskmise tulu saaja jaoks, kuid kui töötav pensionär hakkab jaanuarist saama igal kuul 47,20 eurot väiksemat pensioni, siis arvatavasti ta tunneb eelkõige seda, et tema pensioni on vähendatud, mitte seda, et netopalk suureneb. Eelmisel nädalal selgus, et riigikogu rahanduskomisjoni ja rahandusministeeriumi kokkuleppel on võimalik töötaval pensionäril esitada 2 avaldust ja seeläbi vältida netopensioni vähendamist, kuid juristina sooviks aru saada, mis on selle kokkuleppe „õiguslik“ sisu ja tähendus.

Kiirustamine on paraku eeltoodud probleemide põhjus, sest kui koalitsioonileping allkirjastati 21. novembril 2016, siis tulumaksuseaduse muudatused võeti riigikogus vastu juba 19. detsembril 2016. Seega ilmselgelt oli liiga vähe aega kogu rahvast puudutavate maksumuudatuste läbimõtlemiseks. Eks rahvas annab oma tagasiside siis 2019. aasta kevadel riigikogu valimistel, kui on just saadud loteriipilet nimega „tuludeklaratsioon“, millest selgub, kas ja kui palju vaja tulumaksu juurde saada või on hoopis midagi tagasi saada.