Miks 700eurost palka 701 peale ei tõsteta

Euroopa majandus kasvab. Iga kuu raporteerivad euroala riigid headest majandusnäitajatest, tarbijate kindlustunne on rekordiliste tasemete juures. Börsifirmad teatavad headest tulemustest ning aktsiad rallivad – nii USAs kui ka siinsamas, Euroopa turgudel. Kuid nii nagu Eestis räägitakse niinimetatud teisest Eestist, leiavad mitmed analüütikud, et Euroopa kasv on tulnud suuresti tööjõureformide arvelt, mis pikaajalises perspektiivis Euroopasse aina nn alamkihi osakaalu suurendavad.

Sel kevadel avaldas investeerimispank Merrill Lynch analüüsi, milles kritiseeris Euroopa Liidu elu näilist paranemist: nimelt on viimastel aastatel tööpuudus märkimisväärselt vähenenud. Kui 2012. aastal oli Eurostati andmetel Euroopa Liidu 28 liikmesriigis töötuse määr 10,5 protsenti, siis mullu oli see langenud 8,6 protsendi peale ning jätkas ka tänavu nii jõudsalt langemist, et mitmes riigis – sealhulgas ka Eestis – räägiti, kuidas ettevõtjaid juukseid katkudes töötajaid otsivad. Riigid pole vennad: Kreekas ning Hispaanias on olukord ikka väga nutune, kuid narratiiv töötab: Euroopas on kõik hästi.

 

Merrill Lynchi analüüs toob välja tööturu paranemise varjukülje: numbrite kosumine on küll aidanud suurkorporatsioone, kuid olukorra paremaks muutumine on näiline: töökohti justkui oleks, aga peale kriisi taastunud töökohad on hulga viletsama kvaliteediga kui kriisieelsed. See tähendab rohkem osalise tööajaga töötajaid, kes ei saa endale suurt midagi lubada. See tähendab tööturuseadust, mis lubab inimese „vastavalt olukorrale tootmises“ päeva pealt lahti lasta.

Teistpidi tähendab see, et töötajatel pole piisavalt kindlustunnet tuleviku suhtes. See tähendab rohkem juhutöid. See tähendab, et suureneb nende inimeste osakaal, kes pangalt näiteks eluasemelaenu ei saa – liiga riskantne! See tähendab ka sääraste palgamudelite sisseviimist, mis ei võimalda inimväärset äraelamist. Projektipõhised, mõnekuised töökohad pakuvad ühelt poolt küll rohkem paindlikke võimalusi tööandjatele, kuid teisalt on raske nende järgi oma elu korraldada.

Septembris ilmus Saksa Tagesspiegelis artikkel Euroopa tööliste prekariseerumise kohta. Põhitees oli järgmine: alates 2008. aastast on Euroopas läbi viidud enam kui 400 tööturu struktuurireformi, mis on püüdnud kohaliku tööjõu võimalikult paindlikuks ja odavaks muuta. Idee on, et kui töötaja on odav, loovad ettevõtted rohkem töökohti ja majandus hakkab kasvama. Tööpuudus hakkas tõepoolest vähenema – seda näitavad ka Eurostati andmed. Kuid kui vaadata, mis ametitega tegemist on, on pilt hulga nukram: näiteks Saksamaal on see kasv tulnud inimeste arvelt, kes on sunnitud korraga mitut minitöökohta (seal kuni 20 tundi nädalas või kuni 400 eurot kuus) pidama, et end vee peal hoida. Nii-öelda korralikke täistöökohti, mis ka inimlikult tasustatud oleksid, on vähe. Samal ajal on Euroopa sotsiaalsüsteemid ikka niimoodi üles ehitatud, justkui kehtiks vanamoodne süsteem, kus inimene aastakümneid ühe tööandja juures püsib.

Ning kogu sellest tööseaduse õgvendamisest – näiteks antakse ettevõtetele töötajate vallandamisel vabamad käed ning lubatakse ajutise töökoha kestvust pikendada ning seal kehtivaid palgatariife alandada – pole tegelikult suurt tolku olnud, leiab leht. Ning meenutab rahvusvahelise tööorganisatsiooni ILO hüüdja häält kõrbes, mis nõudis Kreekas töösuhete taastamist nõnda, et see vastaks „põhiõigustele“. Ehk siis: ÜRO polnud Euroopa soovitud radikaalsete reformidega sugugi rahul.

Jah, ettevõtete kasumid on kasvanud, kuid seda nähtavasti eelkõige töötajate palkade arvelt, ning ses mõttes pole nendega ühte jalga käiv aktsiaturgude tõus sugugi hästi mõjunud Euroopa keskklassile, mis on niigi mõnes riigis õige nõrguke.

Eestis seisab paljudel värskelt silme ees Rakvere lihakombinaadi palgatüli – kui ikka palk pole kümme aastat suurt tõusnud, siis pole millestki rääkida. Kuid sama probleem on ka mitmel pool Lääne-Euroopas – nii ma oma endistelt kursusekaaslastelt kuulen, kes on mööda maailma laiali lennanud. Palkade tõus näib käivat sama mustri järgi: kui oled ametiredelil piisavalt kõrgele roninud, siis pole mingit probleemi seda palka igal aastal protsendi kuni mitme võrra suurendada. Oled alamal astmel? Siis leitakse ikka põhjendus, miks – piltlikult öeldes – seda seitsmesajaeurost palka seitsmesaja ühele tõsta ei saa.

OECD tänavu jaanuaris avaldatud raport toob välja, et Euroopas on varanduslik kihistumine kestnud juba mitu kümnendit, kuid iseäranis suure hoo on see sisse saanud kriisijärgsetel aastatel ning lõppu siin näha pole. Iseäranis nuhtles OECD raport Euroopa kasvavat palgalõhet: sissetulekute ebavõrdsus on kõigi aegade kõige kõrgemal tasemel, leidsid OECD vaatlejad. Siin omakorda toodi välja kaks eriti kehvas olukorras regiooni: Suurbritannia ning Balti riigid. Sealjuures suutis Eesti silmad ette teha nii Lätile kui ka – nii uskumatu kui see ka poleks – Kreekale (Eesti Gini koefitsient 0,36). Võime end lohutada vaid sellega, et USA on meist veel negatiivses mõttes ees – seal ligineb Gini koefitsient 0,38le.

Võib ju laulda, et on hea, kui kõik liberaalsemaks ja ettevõtete juhtkondadele sobivamaks läheb. Kuid selle arenguga käib kaasas ka teine, pisut ebasoovitavam areng: nii langeb euroala töötajate õiguste nõrgendamine kokku parempoolsete mõtete tõusuga Euroopas. Äärmusparempoolsust, mida iseloomustab mõtteviis, et „tulevad need, kes võtavad ära selle, mis meile kuulub“, on näha kogu Euroopas. Küll värisesid investorid kevadel Prantsusmaa valimiste eel, et äkki tuleb võimule Le Pen. Küll sügisel Saksamaa valimiste eel, kus AfD tegi ajalooliselt tugeva tulemuse. Ning ärme räägi Ida-Euroopast, kus osa riike Poola-Ungariga eesotsas aina parempoolsemaks, aina autoritaarsemaks muutuma kipub.