Kuidas võita uus sajand?

Sümboolselt saab uue aasta alguses üks peatükk läbi, kui Eesti riiki on olnud sada aastat. Aga ka praktilises elus oleme nii mõnelgi murdejoonel või selle lähedal. Tööjõupuudus on uus normaalsus. Euroopas nihkume almusesaajate seast klubi ülalpidajate sekka. Aina targemat tööd saab panna tegema masina. Kuidas tulla sellest paljude tundmatute muutujatega mängust välja võitjana?

Brittide EList lahkudes peab hakkama aina enam tooni andma Saksamaa, meeldib see neile või mitte. Sakslased on liidu majanduslikud liidrid. Pehmete piiridega Saksamaal on julgeoleku jaoks tarvis olla ümbritsetud liitlastest. Kui turvaline sõprade ring on ühtlasi eksporditurg, seda parem. Saksamaa ei saa teisiti, kui võtta vastutus kogu Euroopa Liidu eest.

Selles valguses tasub mõelda, kuidas on praegune Saksamaa saanud selliseks, nagu ta on. Saksa majandus mühiseb, samas sotsiaalne turvavõrk on tugev. Haridus ja rakenduslik teadus on maailma tipus, samas ei kao ka tehasetööd Hiinasse, vaid vastupidi, tulevad aina rohkem tagasi. Immigratsioon on suur ning suur on ka kogu ühiskonna võime aidata uutel saabujatel saksa eluviisi omaks võtta.

Pärast sõda oli Saksamaa varemeis. Kohalik diktaator oli pumbanud kõik, mida sai, mõttetu sõja pidamisse ning võidukas võõras diktaator oli ülejäänu sõjasaagina minema vedanud. Saksamaa linnad olid tühjad, puruks ja näljas. Suur hulk nooremat, energilisemat rahvast oli viidud tapale. See oli katastroof. Ometi oli võimalik järgnenud Wirtschaftswunder – majandusime, kui vähem kui inimpõlvega tõusis Saksamaa taas Euroopa suurte tööstusriikide sekka.

Saksa Wirtschaftswunder demonstreerib, kuidas majanduse materiaalne, füüsiline baas on lõpuks siiski vaid surnud raud. Kui tahes kallid seadmed iseenesest ei too rikkust. Betooni valatud raha kipub olema maha valatud. Saksa majandusime vundamendiks olid haritud, töökad ja hästi organiseeritud inimesed. Wirtschaftswunder tugines inimeste väärtustele ja hoiakutele ning nende toel omandatud teadmistele ja oskustele. Neid ei saanud hävitada sõda ega röövida vallutaja. Praegune edukas Saksamaa pole ehitatud maavaradele või tootmisvahenditele, vaid intellektuaalsele ja sotsiaalsele kapitalile.

Eestlased pole kuigi religioosne rahvas. Mõned ebajumalad on meil läbi viimase sajandi ja kauemgi siiski olnud. Iseolemine ja ise otsustamine. Oma laul ja siin sündinud kombed. Ning suure lootuse andjana haridus. Vargamäe Indrekust noorte doktorantide maailmatõukefondideni oleme südames alati teadnud, et inimvara on tähtsaim vara.

Ärme seda ka uuel sajandil unusta. Meie linnad pole varemeis ega rahvas katki. Meie majandusime saab tulla tasapisi ja sellevõrra suuremalt. Investeerime oma inimestesse – raha, aga ka aega, tähelepanu ja hoolt. Tööjõupuuduse oludes innustagem igaüht kasvama oma potentsiaali tipuni. Igasugust rutiinset tööd ärategevate masinate maailmas las iga inimene teada ja osata ikka rohkem, kui vahetuks ülesandeks tarvis.

Väljakutsed meie ees on uuelaadsed, aga suured väljakutsed pole uudsus. Nagu eelmise, nii ka järgmise sajandi võidavad need, kellel on targemad, osavamad, teadlikumad, nutikamalt juhitud ja paremini hoitud inimesed.