Niitu pügav loom maitseb paremini

Lihaveist saab laias laastus kasvatada kahe meetodiga, mis erinevad üksteisest kardinaalselt nii tehtavate tegevuste kui ka ökoloogilise jalajälje poolest. Nuumal olevad veised kasvatatakse üles laudas, kus neid toidetakse viljaga. Kuna neid peetakse tihedalt koos, on loomade stressitase kõrge. See väljendub liha kvaliteedis ja ka loomade tervises. Nuumveistele sööda tootmisel kulub palju vett ning just suurt veekulu heidavad keskkonnateadlikud ringkonnad sellele lihatootmisviisile ette.

Rohumaal kasvav veis otsib endale toidu ise, tal on ruumi elamiseks ning seetõttu oluliselt vähem stressi, mis tuleb laudas pead-jalad koos olemisest. Ta on enamasti tugevama tervisega oma laudas elavast sugulasest. Lisaks karjamaarohule saab ta vaid soola ja mineraale. Veekulu sellise lihatootmisviisi juures on kümneid kordi väiksem võrreldes loomade nuumamisega, sest rohumaaveis saab suure osa oma veetarbest kaetud juba mahlase söödaga, samuti käib ta joomas looduslikest veekogudest.

Kui laudas nuumatava veise ühe lihakilo tootmisele kulub juhul, kui loomale kogu sööt ette vedada ning seda põhja või pinnaseveega niisutada 3600 liitrit vett, siis rohumaalooma puhul on sarnane veekulu vaid 67 liitrit. Võtame võrdluseks veel ühe numbri: 1 kg riisi tootmiseks kulub 3400 liitrit vett.

Kahjuks hooldatakse Eestis veel liiga suurt hulka niitusid ja luhtasid seal traktoritega heina niites ja seda purustades. Rohumaaveis ise on palju säästlikum hooldaja. Neid võiks niitude korrashoidjana kasutada hoopis enam, kui vaid leiduks inimesi, kes oskaks neid õigesti karjatada. Nimelt sõltub just karjatamisest see, milline liha kasvab.  

Rohumaaveisekasvatusel on ennast enim õigustanud portsjonkarjatamine – loomad lastakse piiratud maa-alale, ja kui nad on seal rohu ära söönud, liigutakse karjaaiaga järgmisesse kohta. Nipp on õige kõrgusega rohu olemasolu. See maitseb loomale kõige paremini siis, kui ta on umbes 15 sentimeetrit kõrge. Sellise kõrgusega rohtu süües ei kahjusta loom karjamaad, vaid vastupidi – tal on piisavas koguses kättesaadavat sööta ning samal ajal saavad rohus elada ka putukad ja konnad. Nõnda kasvab suurepäraste maitseomadustega liha ning maastik on ilus – pole ta ei paljaks tallatud ega ka mitte võssa kasvanud.

Autor: Airi Külvet