Müüjad kaovad poodidest

Klient haaras riiulilt kauba ja jooksis sellega kiirelt poe uksest välja. Sa eksid, kui arvad, et järgmine lause on: „Turvatöötaja tormas talle sedamaid järele.“

IBM lasi 1999. aastal eetrisse reklaami, mis nägi välja sarnane samal aastal valminud legendaarse filmiga „Matrix“. Reklaamis astub pikas nahkmantlis noormees kauplusesse ja topib intensiivse muusika saatel asju oma hõlma alla. Ukse peal patsutab naeratav klienditeenindaja talle õlale ja ulatab kviitungi. Nii reklaamis IBM oma tulevikupoodi.

Kõige esimesed nutipoodide kontseptsioonid tuginesid RFID-tehnoloogial. Iga kaup tuli varustada pisikese nutikiibiga, mille põhjal sai tuvastada selle päritolu ja liikumist. Alles 2009. aastal muutus RFID-tehnoloogia piisavalt soodsaks, et igale kaubale pandud nutikiibi hind langes alla 10 sendi piiri, mis muutis selle jaekaubanduses reaalsuseks. Esialgu küll peamiselt turvaelementide näol. 

Panasonic, Amazon ja Hiina päritolu start-up Bingobox on praeguseks käivitanud kauplused, millest võime kliendile pakutava kogemuse mõttes eeskuju võtta.

Panasonicul on RFID-tehnoloogiale tuginevalt valminud Jaapanis süsteem, mis loeb kaupluses poekoti sisu hetkega skaneerides üle. Kaupade ükshaaval piiksutamise asemel saad tasuda automaatsesse kassasse. Samuti võid tasuda sularahas. Arvestades sellega, et Jaapanis on paljud jätkuvalt sularahausku, siis nende eesmärgiks mitte ilmtingimata täielikult digitaliseeritud ostukogemus, vaid lihtsalt nobedam teenindus.

Bingoboxi pisikesed kauplused Shanghai südalinnas näevad välja nagu kõrgtehnoloogilised klaasist merekonteinerid. Võid osta snäkke, jooke ja värskeid toidukaupu. Enne poodi astumist tuvastad ennast Wechati abil. Valid kaubad välja, registreerid väljapääsu juures triipkoodid ja maksad Wechati rahakotiga. Enne uksest väljumist astud läbi kaamera juurest, mis kontrollib, et sul on kaasas ainult need asjad, mille eest on tasutud. Kui kõik on korras, siis lubab automaatselt avanev välisuks sind tänavale.

Pisut keerulisem on lugu kaupadega, kuhu ei saa kiipi lisada. Mida teha näiteks puu- ja juurviljaletis? Siin tuleb appi samasugune tehnoloogia, mida kasutatakse isesõitvate autode ja tehisintellekti lahenduste juures. Kokku on pandud erinevad sensorid, nutikad kaamerad ja masinõppimine.

Amazon Go kauplus Seattle’is on praegu piloteerimisfaasis. Iga ostjat ja kaupa jälgivad kaamerad, mis on ühendatud kliendi virtuaalse ostukorviga. Poodi astudes tuvastad ennast äpiga, mis seob sinu liikumise poes sinu isikuga. Seejärel jälgivad kaamerad poes sinu liikumist. Sensorid on ühendatud kaubaga. Iga asi, mille sa võtad riiulist, liigub su virtuaalsesse ostukorvi. Kauba kaalumine toimub automaatselt riiulitesse paigutatud sensorite abil. Kauba riiulisse tagasi asetamisel kaob see reaalajas su virtuaalsest ostukorvist. Vahepeal võid äpi abil kontrollida, kui suur su ostukorvi väärtus hetkel on. Poest väljumisega kinnitad, et riiulist võetud ostud on tehtud ja virtuaalse ostukorvi summa läheb sedamaid krediitkaardilt maha.

Hiljuti eest avaldas Walmart pressiteate, et nad loobuvad esialgu sajas kaupluses kassiiridest täielikult. Sama teeb USAs ka Krogeri jaekaupluste kett, kes juurutab samalaadse süsteemi 400 kaupluses. Kaupade skaneerimine ja tasumine saab nendes kettides toimuma juba nutitelefoni abil. Kaubaketid väidavad, et müüjad ei kao kauplusest veel päriselt ära, vaid nad suunatakse kassadest rutiinse töö juurest pigem klientide abistamisele.

Kui veel paari aasta eest leidus Eestiski skeptikuid, kes ei uskunud isegi iseteeninduskassade toimimisse, siis ülaltoodud näidetest on tänaseks saanud jaekaubanduse uus reaalsus. Läheb veel mõni aasta ja me ei kohta poodides enam ei kassat ega teenindajat. Kogu poeskäik on varsti kliendi jaoks täielikult automatiseeritud.

 

Autor: Marko Rillo