Kinnisvaramaksul leidub eeliseid

Kinnisvaramaksu peetakse üldiselt üheks paremini ja stabiilsemalt laekuvaks, inimkäitumist vähim mõjutavaks ning majanduskasvu soodustavamaks maksuks (kindlasti rohkem kui tööjõu või tarbimise maksustamist).

Eesti maksustab kinnisvara kõikidest OECD liikmesriikidest kõige vähem. Vähem ka palju väiksema SKPga elaniku kohta riikidest nagu Mehhiko või Türgi ning ka sarnase ajalooga riikidest nagu Läti või teised Kesk- ja Ida-Euroopa riigid. Rääkimata juba enamarenenud tööstusriikidest. Ka eelmisel aasta Eesti kohta tehtud OECD majandusülevaates soovitatakse maksubaasi laiendamisel just seda võimalust (ning varasemates aruannetes on järjepidevalt soovitatud tööjõu maksude vähendamist, mis on alati abiks uute töökohtade loomisel ning riigi konkurentsivõime tõstmisel).

Maailmas on sadu maksujurisdiktsioone, mis sellist maksu praktiseerivad, ja eks neilt ole midagi võimalik õppida. Kinnisvaramaksu laekumine (erinevalt käibe- ja tulumaksust) ei sõltu nii palju majandustsüklist – surutise aegadel eelarvelaekumised ei vähene ning kasvu perioodil ei suurene äkiliselt. See võimaldab riigieelarvet paremini planeerida. Eestis on riigieelarve kindlasti hästi planeeritud, kuid me kõik mäletame veel 2008. aasta majanduskriisi ja eelarvetulude järsku vähenemist. Sellist olukorda on kindlasti mõistlik ennetada.

Tihti praktiseeritakse selle maksu puhul ka vähese sissetuleku ning vahel ka muude parameetrite (näiteks vanuse) alusel maksuvabastust, mis ilmselt võiks olla ka Eestis täiesti põhjendatud, aga neid rakenduslike detaile peab põhjalikult uurima.

Usun, et arutelu lähtepunkt ei saa olla eelarvetulude suurendamine – seda teemat võib hetkel vaadelda mitte maksutulude suurendamise, vaid asendamise kontekstis.