Kui riik aktsiisiraha tahab, pangu piirid kinni

Valitsuse plaan koguda täiendavat maksuraha võiks realiseeruda vaid juhul, kui mingil imepärasel viisil õnnestuks vältida konkurentsiolukorda lähinaabritega. Selleks oleks kaks peamist võimalust – sulgeda piirid või veenda lähinaabrite regulaatoreid mängima aktsiisimääradega samal viisil, nagu seda Eestis on tehtud. Loomulikult on mõlemad pakutud võimalused utoopilised. Sama utoopilised kui lootus, et avatud piiridega turumajanduse tingimustega piirkonnas ei reageeri tarbija olulistele hinnamuutustele.

Eesti reaalsus on see, et paari aasta vältel on üha suurenevast hulgast era- ja äritarbijatest saanud meie lõunanaabrite kaupmeeste head püsikliendid. Eesti kaupmeeste vaates küllaltki nukker seis. Eesti kütuseturul on võistlus klientide pärast niigi äärmiselt tihe, ettevõtted teevad suuri jõupingutusi ja investeeringuid, et konkurentsis püsida.

Eesti inimesed ja ettevõtted on pandud keerulisse olukorda, aga paistab, et nad on piisavalt leidlikud, et hakkama saada. Olud on keerulised, aga me saame hakkama. Kuidas läheb aga täiendava maksulaekumisega? Kas paari aasta vältel Eestist piiri taha liikunud tarbimine ei ole olnud piisav indkaator maksumuudatuste mõjust kütuseturule? Kas tulemus on olnud väärt seda, et panna Eesti ettevõtted keerulisse olukorda? Kes maksab kinni kõige sellega kaasneva hinnatõusu? Kust siis tuleb ikkagi maksuraha? Eks ikka lõpptarbija taskust.