Rohkem mõelda mitte, üle mõelda

Iga intelligentne olend teab, et kuigi meil on sõnavabadus, on sõnade valimine oluline. Sõnu ei saa kunagi tagasi suhu toppida, saab ainult üritada öeldut tagantjärgi siluda. Ometigi kiputakse üha rohkem unustama, et sõnade tõlgendamise valik on seetõttu vahel vaat et tähtsamgi kui sõnade valik.

Justiitsminister Urmas Reinsalu kanakarja ja naistevastase vägivalla hukkamõistmise kahetsemise juhtum on musternäide sellest, kuidas enam ei loe suhtluses algne mõte vaat et absoluutselt ning kuidas sõnavabaduse asemel domineerib hoopiski tõlgendamisvabadus. Kes Reinsalu nüüdseks kuulsaks saanud arvamusloo lõpuni luges, võinuks kohe mõista, et tegu oli lihtsalt äärmiselt möödapandud sõnakasutusega. Ometigi tahetakse näitlikult üles puua just Reinsalu, mitte kõiki neid, kes ühte lauset kogu kontekstist niivõrd palju üle võimendasid. Muidugi on see arvamus, mis paljude omaga ei ühti. Samamoodi võimendati tõlgenduses üle endise riigihalduse ministri Mihhail Korbi sõnu NATO mittepooldamise kohta. Minu hinnangul ei öelnud Korb mitte niivõrd seda, et Eesti ei peaks NATOs olema, vaid seda, et NATOs olemine on meile parim variant.

Reinsalu ja Korb on kõigest näited. Aus ülestunnistus on, et tõlgendamisvabadus on midagi, mille pärast ma aeg-ajalt sotsiaalsetes olukordades kimpus olen ja tihtipeale hoopiski vaikida eelistan. Mulle ei meeldi teadmine, et nii pea, kui ma suu avan ja midagi ütlen, ei ole mul enam peaaegu mitte mingisugust kontrolli selle üle, kuidas see sõnum vastuvõtja peas lahti muugitakse. Ja kelle süü see siis lõpuks on, kui minu algsest mõttest aru ei saada? Kas minu kui mõtte sõnastaja või mõtte vastuvõtja kui tõlgendaja? Kuidas saan mina oma sõnavalikutega teha nii, et tõlgendaja peas ei tekiks sõnadele üleliigsed konnotatsioonid ehk teisesed tähendused, mis viivad tõlgenduse minu algsest mõttest liiga kaugele?

Konnotatsioonidest ei saa kunagi üle ega ümber, kuna need käivad kaasas iga sõnumi, teksti, mõiste, objekti ja olukorraga, mida tõlgendatakse. Ent sõnavabadusega kaasas käiv tõlgendamisvabadus ületab tihtipeale piire. Loomulikult kodeeritakse igat sõnumit lahti oma personaalsete mõtete, tunnete ja kogemuste kaudu. Paraku kipuvad sellised tõlgendused tõest kaugele minema, kui lisaks isiklikele konnotatsioonidele unustatakse algteksti peale mõelda. 

Ministrid ministriteks, nad vahetuvad niikuinii kogu aeg. Vahepeal tekib lihtsalt küsimus, kumb meil siis lõpuks on – kas solvumis- või solvamisühiskond? Igasugustes sõna- ja tõlgendamisvalikute juures soovitan aga rohkem mõelda, kuid mitte üle mõelda. Piir nende kahe vahel on sama õhuke kui geniaalsuse ja idiootsuse vahel.