Tootmine kolib Aasiast koju tagasi

Kas usume, et asume maailma äärealal või oleks täiesti loomulik mõelda, et seal, kus asume meie, ongi maailma keskpunkt, sõltumata meie asukohast geograafilises mõttes. Tänu tehnoloogiale on maailm meile järjest lähemal ning majanduste seotus kasvab tänu globaalsete äri- ja tarnevõrgustike tihenemisele.

Globaalsed väärtusahelad (GVC) toimivad tänapäeval nii toodete ja teenuste pakkumisel, nende lõpptarbijatele tarnimisel kui ka kauba utiliseerimisel pärast kasutamist. Peamiselt motiveerib ettevõtteid globaalsetes ärivõrgustikes osalema kulude optimeerimine, ligipääs uuele teadmusele või tehnoloogiale, toodete kvaliteedi paranemine või uute toodete juurutamine. Ettevõtted, kes osalevad globaalses väärtusahelas ning konkureerivad ülemaailmsel turul, kasvatavad suure tõenäosusega tootlikkust kiiremini, sest nende äripartnerid on sageli tootlikumad ja efektiivsemad ettevõtted. See sunnib ettevõtteid panustama enam innovatsiooni, kasutama uut tehnoloogiat ja digitaliseerimist.

Viimasel kümnendil on väärtusahelate struktuuris toimunud olulised muutused, peamiselt just tänu digitaliseerimisele ja uutele tehnoloogiatele. Vanu koostöömustreid lõhkus ka majanduskriis. Maailmakaarti vaadates on uued GVC keskused välja kujunenud Aasias, eelkõige Hiinas ja Indias. Euroopas on keskus endiselt Saksamaa, samas rahvusvaheliste ettevõtete liikumisest ning IT- ja telekommunikatsiooniteenuste arengust on võitnud ka Ida-Euroopa riigid.

Muutused ei tähenda ainult keskuste nihkumist. Kui veel eelmise kümnendi alguses muutusid väärtusahelad keerukamaks, siis viimastel aastatel, eriti pärast majanduskriisi, on märgata hoopiski vastupidiseid suundumusi – väärtusahelad on lühemad ja enam lokaliseerunud. Nende muutuste taga nähakse mitut tegurit, eelkõige avaldab mõju teenuste ja tootmise demokratiseerumine. Digitaliseerimine võimaldab järjest enam platvormide, turuplatside ja pilveteenuste kaudu jagada nii tootmisvõimsust kui ka tehnoloogiaid, mis võimaldab alla tuua kulusid.

Teine oluline suundumus on nn mass customization ehk kasvav vajadus pakkuda tooteid ja teenuseid personaliseeritumalt ning olla lõpptarbijale lähemal. Seda võimaldab uute tehnoloogiate kasutamine ning tootmist pole enam mõtet viia Hiinasse. Näiteks rajas Adidas oma uue spordijalatsite tehase Saksamaale, mitte enam Hiinasse. Nad toodavad tarbija disainisoovituste kohaselt jalatsipaari vaid paari päevaga ja vähese tööjõuga. Uued tehnoloogiad, nagu näiteks 3D-printimine, võimaldavad olla efektiivne ja reageerida kiirelt tarbija personaalsetele nõudmistele.

OECD küsib, kas globaalsete väärtusahelate tipphetk on ära olnud? Ning vastab, et kuigi maailmakaubandus absoluutmahus ilmselt kasvab, siis osakaaluna kogutoodangust edaspidi pigem väheneb. Globaalsete tarneahelate asemel näeme OECD arvates tulevikus regionaalseid tarnaehelaid, mis tegutsevad küll mitmes riigis, kuid siiski lõpptarbijale piisavalt lähedal, et pakkuda talle individualiseeritud tooteid lühikese tarneajaga.

Mida need arengud tähendavad Eesti ettevõtjatele ning kuidas nendest kasu lõigata, on alles lahti mõtestamata küsimus. Kuid kui otsida positiivset, siis ehk ongi hea, et Eesti ettevõtted pole veel tootmist Aasiasse viinud, sest teised hakkavadki sealt just tagasi kolima.