Ma teile sünnitan

Alles äsja silmakirjalikkuse ja demagoogia paraadi käigus „kanakarja“ üle saavutatud parlamentaarne võit loob soodsa fooni Postimehes alanud iibedebati juhtimiseks ja jätkamiseks padukonservatiivses sängis, kus see algas. Raul Eamets ja Kristjan Järvan lähtusid maksumaksja hinda välja rehkendades ja sellest poliitilisi järeldusi tehes kindlasti iseenese parimast äratundmisest, kuidas maailma asjad peavad olema: kui Eesti riigile on kõige kasulikum, et naine enne kolmanda lapse sünnitamist tööle ei lähe, siis tuleb riigil seda soosida ja soovitada.

Kahtlemata soovis eesti mehele, naisele ja riigile head ka Margus Punab, kui tegi ettepaneku praeguse vanemapalgasüsteemi asemel naisele alates kolmanda lapse sünnitamisest maksta keskmist palka, millele iga järgmise lapse pealt lisandub eel 25 protsenti. Punab usub, et laste sünnitamise ja kasvatamise võrdsustamine töölkäimisega annab bioloogiliselt võimekamatele naistele eneseteostuse lisavõimaluse.

Säärastel uskumustel ja omaenese äratundmistel on enamasti välja ütlemata eeldused ja lõpuni mõtlemata järeldused, mis lasevad mõttekäiku paista hoopis teises valguses kui see, milles ta ilmarahvale arutamiseks välja pandud. Inimese hinna väljaarvutamine pole kunagi süütu tegevus – ei filosoofiliselt, maailmavaateliselt ega poliitiliselt. Ehkki naise hindamine bioloogilise võimekuse järgi on ühtlasi midagi, mis tekitab instinktiivset õõva (meelde võib tulla nt Margaret Atwoodi „Teenijanna lugu“), tasub see kõrvale jätta näitamaks, missugused sõnastamata eeldused ja kaasa kippuvad järeldused on arutelus kaasas.

Kõigepealt: Postimehes alanud iibepoliitikadebatt on ideoloogiliselt ja poliitiliselt laetud juba algusest peale. Sisuliselt kirjutasid Raul Eamets ja Kristjan Järvan valmis valimisprogrammi Isamaa ja Res Publica Liidule järgmisteks riigikogu valimisteks. „15 aastaga kõige lasterikkamaks riigiks Euroopas“ on ülima täpsusega IRLi juhi Helir-Valdor Seederi mõtteilma järgi õmmeldud valimisloosung. Sihiteadliku sõgedusega teist pensionisammast sakutanud Seeder ongi juba praeguse pensionisüsteemi asemel pakkunud paljunemissoovituse ning varem kuulutanud, et tõelised tulevikulahendused sünnivad magamistoas. Labase pealiskihi alt vaatab siit vastu äärmuslik paremkonservatiivsus, mida ei peaks häbenema nimetada tagurluseks.

Inimese käsitlemine puhtbioloogilise olendina paiskab meid tagasi aegade hämarusse, kus muutub olematus kõik see, mida me tänapäeva vabades (liberaalsetes) demokraatiates märgitseme inimväärikusena. Kui teha inimesest riigimasina mutrike, alandatakse ta puhtalt paljunemisvõimaliseks olendiks – liigiks, mille ainus mõte on püsimine. Küsimust, mis inimest siis veel loomast eristab, ei esita ei Eamets-Järvan ega Punab. Erinevusena tuleks siis ilmselt defineerida see, et loomariigis maksuraha ei koguta ja sigimise eest peale ei maksta.

Jah, muidugi, kedagi ei sunnita ja sünnitavad ikka need, kes tahavad (vt Marti Aavik). Ent riigi soovitud ja soositud poliitikatesse – eeldades, et Eametsa-Järvani ja Punabi ettepanekud neiks vormuvad – on teatav sund sisse kirjutatud juba riigi kui nähtuse olemuse ja toimimispõhimõtete poolest. Seda eitada tähendaks keeldumist riigi ja indiviidi suhte üle järele mõelda.

Kui eeldada, et lasterikkus saab rahvastikupoliitika prioriteediks, tuleb riigil selle prioriteedi põhjendamiseks hakata vahendama väärtusi, mis 21. sajandi Euroopas mõjuvad pehmelt öeldes kohatult. Selleks, et naine tahaks rohkem lapsi ilmale kanda, oleks nimelt kasulik võimaldada talle vähem kooliharidust – aga miks mitte seda teha, kui rohkem lapsi on kõige tähtsam asi meie riigis? Abortide keelamine on kindlasti soovitav – selle seadustamisega on EKRE juba jõuliselt algust teinud. Järgmise sammuna võib riigi seisukohalt mõistlikuks osutada näiteks rasestumisvahendite kättesaadavuse piiramine, näiteks nende kõrgem maksustamise kaudu.

Rahvastikupoliitika ei seisa eraldi teistest riigi eest seisvatest põhimõttelistest küsimustest. Nii tuleb küsida: kelle lapsed need on, kelle ilmalekandmise eest riik vanemaid võiks toetada? Kahe eestlase lapsed? Kas kaks siin elavat töörändajat, kelle laps sünnib siin, väärivad toetust? Kuidas on hallipassiomanike järeltulijaiga? Mis saab nendest, küll igapidi eesti soost maksumaksjatest, kelle ilmaletulekut on riik soovinud ja soodustanud, ent kes isikliku elu valikuid tehes siit lahkuvad ja otsustavad makse maksta mõnes teises riigis?

Kontekste, millesse see debatt ennast kas sihilikult või pahaaimamatult paigutab, on enamgi. Üks selliseid on tööturuolukorra ümber käiv arutelu, mille üks pool nõuab välistööjõu sissetoomise lihtsustamist ja teine, et need tulevased töötegijad oleksid tingimata ikka meie oma (eesti) lapsed (vt nt Avo-ReinTereping). Eamets-Järvan ja Punab asetavad end automaatselt sisserände vastaste poolele, kuigi nad ise vaevalt selle peale üldse mõtlesid.

Ja kuidas see kõlab, kui Euroopa suurima palgalõhega Eesti tahab saada kõige lasterikkamaks riigiks Euroopas? Eesti kui riik, kus naised, kes niigi saavad meestest hulga vähem palka, soovib, et naised jääksid lastega võimalikult kaua koju – et palgalõhe võiks veelgi kasvada? Või teeme Eesti riigiks, kus naised üldse tööl ei käigi?

Jakob Hurt mõistis juba sada viiskümmend aastat tagasi, et eestlastel pole määratud saada suureks arvult ning meie ainus võimalus siin ilmas on suureks saada vaimult. Ilmselt keeraks end tänaseid diskussioone jälgides hauas ringi mõni teinegi Eesti rahvuslik suurkuju.