Kuidas eelistada eestimaist?

Näiteks Gruusia suhtub riiklikul tasandil IT-sektori eelisarendamisesse tõsiselt ja sellele aitavad kaasa rahvusvahelised arengukoostöö rahastajad. FIE-dena tegutsevate IT-spetsialistide tulumaksumäär on nagu Ukraina ja Valgeveneski 5%. Ülikoolides on riistvara- ja mänguarenduslaborid, kus puhutakse elu sisse tudengifirmadele. Riiklik innovatsiooniagentuur panustab sellesse, et IT-ettevõtted saaks tegutseda ka väljaspool pealinna. Kogu pealehakkamise juures jääb aga silma üks poliitika, mis erineb kardinaalselt Eestist. Nimelt on paljude e-riigi lahenduste arendamine jäetud riigiasutustes töötavate programmeerijate hoolde.

Eestis on üldiselt e-riigi lahendusi hangitud erasektorist. Seda võib pidada suurepäraseks viisiks toetada arenevat tööstusharu – selmet osta (valmis)lahendused sisse end tõestanud välisfirmadelt, on oluline anda võimalus kodumaistele pakkujatele. Kui see kõlab protektsionistlikust, siis eks ta nii ongi. Samas – kui kodustele tegijatele ei anta võimalust, ei kasva nad kunagi rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks. Seejuures ei tohi riik leppida madalakvaliteediliste lahendustega. Vastupidi – poliitika eesmärk ongi tekitada ettevõtetes võimekus avatud turul läbi lüüa. 

Gruusia eelistab peale vaadates küll kodumaiseid tegijaid, aga on IT-valdkonna edendamise mõttes siiski ämbrisse astunud. Ametlikult põhjendatakse riigiasutuste majasiseseid arendustiime sellega, et nii saab vältida isikuandmete lekkeid ning vähendada turvariske. Lisaks on majasisesed teenused ju odavamad, sel juhul pole vaja IT firma rasvast kasumimarginaali kinni taguda. Need argumendid käravad ühel või teisel määral, aga taamalt paistavad nii klassikalise kui ka mõttelaiskuse kõrvad. Agiilse arendusmetoodika taha peitudes on võimalik tööd rahulikult võtta, mis sobib hästi kohaliku töökultuuriga. Lisaks näitab maailmapraktika, et IT-hangete juhtimine on keeruline ja riskantne. Miks teha elu raskemaks, kui ta niigi on, ja lisaks ka pea pakule panna?

Majasiseste arendustiimide kasutamine on aga viinud selleni, et tekkiv oskusteave jääb maja sisse lukku. Kuivõrd Eestis töötatakse eesrindlikke e-riigi lahendusi välja erasektori abiga, on Cybernetica- ja Nortali-laadsetel ettevõtetel tekkinud võimekus e-riigi lahendusi eksportida. Gruusia võib sellest lähematel aastatel ainult unistada.

Eesti võiks nagu loorberitele puhkama jääda, aga tegelikult saab riik teha veel ühe kavala sammu – lahendusi mitte lihtsalt sisse osta, vaid teadlikult soodustada tellitavate lahenduste kommertsialiseerimist. Selleks on eri võimalusi. 

Esiteks võib eelistada kodumaiseid valmislahendusi, mis kasvatab neid pakkuvate ettevõtete elujõulisust. Uute tegijatega on see küll mõnevõrra riskantne, ent kui toode on ka muidu läbilöögivõimeline, saab tellija kuluefektiivse ning areneva lahenduse pikemaks ajaks. See strateegia sarnaneb Amazoni omaga, kes tootestab oma majasiseseid teenuseid - nt lao- ja tarneteenus teistele e-poodidele. Amazon mõistab, et tegu pole lihtsalt täiendava tuluallikaga, vaid võimalusega tagada, et majasisesed teenused pole kehvemad või kallimad kui avatud turul pakutavad.

Teine võimalus sektoriülest koostööd teha on kantud avatud innovatsiooni põhimõtetest. Austini linn mõistab, et süsteemne koostöö idufirmadega ei saa tugineda lihtsalt teenuste sisseostule – ka parima tahtmise korral on igasugune hankeprotsess keeruline ja aeganõudev ning keskmine start-up võib iga kell kurssi muuta või lihtsalt uppi lennata. Niisiis suunab linnavalitsus alustavate ettevõtete tähelepanu ühiskondlikele probleemidele ja ajendab otsima ärimudeleid nende lahendamiseks. Peamisteks instrumentideks on antud kontekstis andmete jagamine ettevõtetega, partnerlused ülikoolidega, hackathonid ja rahalised auhinnad parimatele lahendustele. 

Kolmas strateegia on teenuseid hankida klausliga, et tellitud projekti kood on avalik ja tasuta kommertsialiseeritav. Seeläbi on võimalik korra väljatöötatud lahendusi teistelegi müüa, kusjuures selge eelis on just nimelt Eesti ettevõtetel, kes on tehtud töö ja turuga paremini kursis. Ühest küljest aitab see kaasa uuenduslike lahenduste levikule, ent samal ajal väheneb ka tellija sõltuvust esialgsest teenusepakkujast. Lisaks võidavad tellijad ka kvaliteedi ning turvalisuse mõttes. Koodi avaldamine sunnib arendajaid kapoti all natuke rohkem pingutama ning näiteks IT-tudengid ja küberkaitseliit saaksid lahendusi hõlpsamalt auditeerida.