Lõputunnistuseta ülikooli? No teate

Idee lubada põhikooli lõputunnistuseta gümnaasiumisse ja gümnaasiumi lõputunnistuseta ülikooli võib tunduda esmapilgul küll uus, kuid – kõik vana kordub. Aeg liigub spiraalselt ja midagi innovaatilist selles ei ole.

Minul assotsieerub see mõte ennekõike Nõukogude Venemaal toiminud töölisfakulteetide (rabfak) süsteemiga aastatel 1919-1940, kus toimus kiirettevalmistus kõrgkooli astumiseks noortele, kellel polnud samuti keskharidust. Seega sisuliselt: alg- või põhihariduse baasil kõrgkooli. Sellega sooviti arvatavasti kasvatada lihtrahvast ja töölistest haritlaste klassi ja täita mingeid selle aja „mõõdikuid“, sest kõrgharidusega inimeste kadu oli ju igasugu puhastuste tõttu suur.

Või teine näide. Rumeenia diktaator Nicolae Ceausescu abikaasa Elena oli küll algharidusega, kuid kunagi töötanud kuskil keemialaboris. See ala meeldis talle niivõrd, et ta sai ka alghariduse baasil „praktikuna ja keemiateadlasena“ doktorikraadi ja muid uhkeid tiitleid. Vaevalt küll need näited üksüheselt kattuvad meil plaanituga, aga kuhugi sinna poole see kisub ikkagi.

Eestis ei näita ükski statistika, et kõrgharidusega inimeste hulk ühiskonnas oleks liiga vähene, mis tingiksid mingite täiendavate, forsseerivate ja ebaharilike meetmete rakendamist ehk ilma keskhariduseta isikute vastuvõttu kõrgkooli. Kui inimene pole suutnud omandada keskharidust süsteemis, kus ka ühe punktiga saab riigieksami sooritada ning selle tulemusel saada keskharidust tõendav dokument, siis vaevalt saab olla ta jätkusuutlik õppur kõrgkoolis. Kuigi seoses demograafilise olukorraga võib meie kõrgkoolide rohkuse juures olla puudus üliõpilastest, siis vaevalt sellise süsteemi rakendamine oleks mõistlik ja perspektiivne.

Autor: Meelis Kond