Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Minu vaenlase vaenlane on sõber
Kristjan PruulFoto: Andras Kralla
Vahel ullikesteks peetud looduskaitsjatele kiputakse nüüd konkurentide lobis kaasa löömist ette heitma. Tegelikult on metsasõpradel ja saeveskitel rohkem ühist, kui esialgu paistab, kirjutab ajakirjanik Kristjan Pruul.
Eelmine nädal olin tunnistajaks uuele tasemele looduskaitsjate tegevuses. Kuskilt liikvele läinud koopiad Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kavatsuste mustandist, millega Tartusse kavandatavale tselluloositehasele tooraine pidi tagatama, põhjustas tormi veeklaasis ja jõudis ühe hingetõmbega kõigi väljaannete külgedele, sai endale lõigu „Pealtnägijas“ ja takkapihta rahvusringhäälingu teemale pühendatud jutusaates.
Samal teemal aktiveerusid kiirelt ka Est-Fori võimaliku tselluloositehasega tooraine pärast konkureerivad saeveskid ja graanulitehased, kelle kriitikat Est-Fori suunas ruttasid needsamad looduskaitsjad ära kasutama. Vaenlase vaenlane on sõber, nagu öeldakse, ja vastutegevus mitmest küljest toob rutem edu kui ühest.
Seda kummastavam oli aga kuulda arvamust, et näe, metsakaitsjad on puidutöösturite poolt ära ostetud – see mõte kogus nädala jooksul aina jõudu ja nädalavahetuse poliitikasaadetes raadios sai juba valdavaks seisukohaks.
Kaks viga
Sellisel lähenemisel on kaks fundamentaalset viga. Esiteks on inimestel, kes leiavad, et võiks vähem metsa raiuda, ja neil, kes metsa tooraineks kasutavad, loomulikult kattuvad huvid, mida ei pea eraldi letitaguste tehingutega soodustama ja mida saab turu terminites lihtsalt kirjeldada: uusi suuri punktvõimsusi turule ei taheta, sest metsa müügihind võiks olla võimalikult madal. Ühtedele on sisendi madala hinna soov igati loomulik. Teised, st metsakaitsjad arvestavad aga faktiga, et madala hinna tingimustes ei muutugi hea osa metsadest majanduslikult tasuvaks ja jäävad raiumata.
Teiseks lähtub „niikuinii on ära ostetud“-vaatenurk kahtlasest arusaamast, nagu oleks raha või isiklik kasu ainus inimesi motiveeriv jõud. Või suudaks argumenteeritud lärmi lüüa ainult korralikult finantseeritud sektor.
Ühte või teist pidi jääb mulje, et niikaua, kuni rohelise mõttelaadiga inimesed niisama petitsioone saadavad, peetakse neid ullikesteks. Kui nad aga peaksid suutma mobiliseeruda teiste, võib-olla isegi vastandlike huvidega lobigruppidega samal ajal, siis on nad korrumpeerunud. Arusaadav, kui rohelised ei meeldi, ja ega nad ei peagi meeldima, aga argumenteerituks sellist lähenemist pidada ei saa.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.