Eesti põllumajandus vajab tooraine väärindamist

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva lävel meie põllumehele otsa vaadates võib tõdeda, et põllumees on oma olemuselt jäänud suures plaanis samasuguseks kui sada aastat – visaks ja avatuks uuendustele. Eesti põllumees on olnud leidlik, hakkama saaja. Kuna linn tõmbab endiselt inimesi, töökäsi jääb maal paratamatult vähemaks ning põllumaad juurde ei tule, peab ta olema varasemast veelgi töökam ja leidlikum.

Tootmise poolest läheb Eesti põllumajandusel hästi. Väljalüpsis ühe lehma kohta oleme tõusnud Euroopas Taani järel efektiivsuselt teiseks piimatootjaks. Ekspordime ohtralt toorpiima, liha ja teravilja. Järgmisele tasemele jõudmiseks oleks aga nutikas toorainet võimalikult palju väärindada sellest tooteid valmistades, pakendades ja müües. Hea näide, kuidas anda tooreainele kõrgeimat lisandväärtust, on Eesti rapsikasvatus ja rapsiseemnete väärindamine.

Eestis kasvatatakse suvi- ja talirapsi kokku umbes 80 000 hektaril, mis annab aastas keskeltläbi 160 000–170 000 tonni rapsiseemneid. Eesti suurim rapsiseemne töötlemistehas Scanola Baltic suudab tooraine viia kõrgeimale tasemele ehk toota rafineeritud toiduõli ning kogu toodangust veerandi ka pakendada. Rapsi pressimine on kompleksne tegevus, mille tulemusena tekib peale toor- ja rafineeritud õli ka proteiinirikas loomasööt ehk rapsikook.

Praegu oleme rapsiseemnete väärindamisega nii kaugel, et toimub ületootmine – kodumaine turg ei tarbi ära kõike toodetut, eksporti läheb kolmandik rapsikoogist ning 60% õlist. See näitab, et rapsitööstuses on taasiseseisvunud Eestis ära tehtud töö, mida metsanduses oodatakse juba aastaid – et lihtsa palgimüümise asemel oleks võimalik toota ja eksportida näiteks mööblit, andes seeläbi toorainele olulist lisandväärtust. Arenguruumi on kahtlemata ka rapsiseemnete töötlemisel – näiteks võiks Eestis pakendada kogu toodangu ning turule tuua uusi innovatiivseid tooteid.

Vilja- ja kartulikasvatus ning piimandus aga alles ootavad revolutsiooni. Praegu ekspordib Eesti rohkem kui kolmandiku kogu piimatoodangust toorpiimana. Seegi osa tuleks väärindada. Loodetavasti jõuab piimatööstus sellise võimekuseni juba mõne aastaga, kuna Eestisse on kerkimas ekspordile suunatud piimatehas ümbertöötlemisvõimsusega tuhat tonni ööpäevas. Uute toodete tarbijad on olemas nii kodumaal kui ka maailmas, ent turg tuleb eristuvate toodetega ise luua.

Teraviljakasvatuses on toimivad näited vilja väärindamisest samuti olemas, näiteks Tartu Milli tootesegment on lai jahudest pastatoodeteni välja. Üks mõte kohalikule viljale lisandväärtuse loomiseks on õlleodra tootmine, ent see vajaks Eestisse linnastamise tehast. Kindlasti on võimalik arendada Eestis kartulikasvatust, kuid see eeldab kartulitööstuse teket, et toorainest oleks võimalik valmistada krõpse, friikartuleid ning muid tooteid.

Nii vilja kui ka kartuli puhul on toodangut võimalik suurendada, kuna potentsiaalsed uued kasvupinnad on olemas. Edasine on juba nutikate ja ettevõtlike inimeste käes – vaja on plaane ja lahendusi, et maailmaturule jõuda. Tootearendus on väärindamise juures tähtis võtmetegur, millesse tuleb püsivalt panustada nii heade ideede kui ka rahaga.