Börsi-Jaani kiusatused

Jaan lõpetas tosin aastat tagasi kooli. Praeguseks on ta juba kõvasti tööd teinud ja vaeva näinud. Seda on märgatud ja karjääriredelilgi on toimunud tubli hüpe. Palk on kasvanud. Rikkaks pole see teinud, aga järjest parmini läheb.

Jaan võttis aasta tagasi pisut riski ja investeeris börsil. Jälle läks hästi. Teenis aastaga 40%, üle 20 000! Hing hõiskab, hea on olla. Mis järgmiseks? Olla heal juhipositsioonil ja näha pangaarvet (vähemalt teoreetiliselt) kosumas on küll mõnus, aga kas sellest piisab? Jaanil on sõbrad Soomes ja ta näeb, et tema positsiooniga inimestel on juba Mersu ja merevaatega katusekorter. Tahaks ka juba kangesti.

Samas, jällegi, ega Jaan pole rumal, ta teab, et juhikoht on tegelikult kõikuv, ja mingi vastik hoiatav hääl tema kuklas ütleb ka, et börsil ei pruugi igal aastal just nii hästi minna kui tänavu. 

Seesama hääl ütleb, et võta see raha, pane palgast juurdegi ja mine uuesti koolipinki, mine näiteks Kopenhaagenisse ja õpi juurde. See kasvatab Jaani hinda ja võimet edaspidi veelgi paremini teenida. 

Nii on meil lood siin Eestis. Päris kõva tööga oleme seal, kus oleme – heal järjel, aga ei Jaanil ega Eestil Mersut veel pole, on Škoda ning see sõidab tegelikult päris hästi. Merevaatega katusekorterit ka pole, aga oma korterid oleme suutnud juba üsna soojakindlaks teha.

Majandus kasvab mühinal. Praegu kasvab. Valisin börsivõrdluse seepärast, et Jaan ei pannud börsi kasvama. Ta isegi ei olnud kuigi osav börsikaupleja. Ta sai osa viimase aasta õnnemängu headest panustest. Eesti praegune kiire majanduskasv ei tulene sellest, et me oleksime midagi oluliselt juurde õppinud, teinud midagi unikaalset või loonud mingeid erilisi eeldusi kestlikuks kasvuks. Me oleme osa saanud sooja taganttuulega Euroopa majanduse üldisest konjunktuurist ja meie demograafiline olukord (töötajate puudus, mitte kasvanud oskused) on toonud kaasa kiire palgatõusu.

Buumi ajal tekib valitsejatel sama dilemma mis Jaanil – kas investeerida süllekukkunud maksuraha tulevikku tulu juurde teenimisse, püüdes sellega kindlustada pikaajalist arengut, või jagada see raha rahvale laiali. Kusjuures jagada saab nii pensionäridele viiesajaeuroseid rahatähti ühekordselt (mis on veel suhteliselt süütu tegevus) kui ka lubades ja võttes aastateks ette kulutusi, mida hiljem enam tagasi võtta ei saa.

Tulevikutulu teenimise võimekuse parandamiseks on peaaegu ainult üks põhimõtteline võimalus – parandada Eesti inimeste endi kvalifikatsiooni, ettevõtlikkust, teadmiste loomise- ja eriti teadmiste kasutamise võimekust ning avada oma ühiskonda parimale, mis maailmas on. Lisaks, investeerida seda eesmärki toetavasse taristusse. On ka teisi viise, aga need on kõik toetavad tegevused olulisemate kõrval.

Kui nüüd mõelda lubatud lahkest pensionitõusust, aga tegelikult ka kõigist muudest toredatest asjadest, mida valitsejad plaanivad inimeste heameele saamiseks valimiste eel jagada, siis see on sisuliselt laen tulevastelt põlvedelt enda võimul püsimise nimel.  Oleme Igor Rõtoviga (ÄP peadirektor) palju arutanud riigi laenukoormuse teemat. Igor kaitseb tuliselt väidet, et riik peaks laenu võtma. Mina pole laenu kui niisuguse vastu teatud kindlate projektide finantseerimiseks, küll aga on mul mure  – investeeringuraha kulub praegu hoopis kellegi poliitiliste eesmärkide täitmiseks, mitte investeerimiseks. Nii nagu Jaanilgi selle hoiatava häälega kuklas, pekstakse valimiste lähenedes see pinisev terve mõistuse hääl ka valitsejate peast minema. Nii ei tohiks!

See hoiatav hääl ütleb Jaanile, et kaks suurt jama seisab juba ees – Euroopa Liidu toetuste vähenemine ja hiljem päris ärajäämine ning töötajate arvu kiire kahanemine samal ajal eakate arvu kiire kasvuga. Jaan ei ole rumal ja teab, et  raha saab mõne aja pärast otsa, sellega ka hea elu. Siiani on tal õnnestunud neid probleeme lihtsalt eirata.

See hoiatav hääl peas ütleb ka, et aktsiaturu äkilise buumi najal (nagu ka praegune kiire majanduskasv), ei saa kasvatada oma igakuist laenu- ja liisingumakset. Viimase nädala sündmused börsil tuletavad seda veelgi meelde. Buumi võite tuleb arukalt kasutada tulevikuvõimekusse investeerimiseks ja teha seda nii, et Eesti ettevõtjad ja inimesed võiksid tulevikus aasta-aastalt oma sissetulekut kasvatada mitte ehk 40% hüpetega, vaid mõistliku 5% tõusuga.

Sõbrad ja sugulased utsitavad Jaani: „Mis sa põed, lase käia! Me oleme ju parema elu ära teeninud.“ Aga nemad ei tea, kui paljuks raha tegelikult jätkub. Ei taha ka teada. Kõikjal käib ju pidu. Jaanil on päris raske valida arukuse ja soovmõtlemise vahel, sest ta ei ole ju rumal.