Riik peab julgema laenuraha investeerida

Ilma investeeringuid tegemata ei saa kellegi elujärge oluliselt tõsta. Kui perekond või üksikinimene võtab endale eluasemelaenu, siis peetakse seda ühiskonnas aktsepteeritavaks viisiks enda elujärje parandamiseks. Samamoodi nagu perekond ei peaks kartma võtta eluasemelaenu, ei tohiks ka riik karta võtta laenu, kui see toob kaudset kasu tervele ühiskonnale. Seda eriti olukorras, kus kuuleme tihti valitsuse ministreid rääkimas sellest, et võiks teha küll üht või teist asja, kuid selle jaoks ei ole raha. Järelikult on häid ideid, kuid ei soovita mõelda antud hetke eelarvetulude väliselt.

Eesti pea- ja rahandusministrid on saanud trummi taguda, kui tubli on Eesti riigi rahanduslik seis ja kui väikse võlakoormusega oleme hakkama saanud, kuid millist heaolu kasvu on Eesti ühiskond sellest saanud? Eesti valitsussektori võlakoormus on 9% sisemajanduse kogutoodangust ning Leedu riigil on see 42%, kuid nii ettevõtted kui ka majapidamised maksavad ikkagi laenude pealt sarnast intressi. Riigi suurem laenukoormus ei vii ettevõtete või eraisikute jaoks intressimäärasid oluliselt kõrgemale, juhul kui see laenukoormus on mõistlikul tasemel.

Meid hirmutatakse ka sellega, mis saab siis, kui intressimäärad hüppeliselt tõusevad? Arvestades Euroopa riikide valitsuste võlakoormust (EL-is on see keskmiselt 83,5% SKPst), siis seni, kuni püsivad Euroopa Liidu praegused institutsioonid (Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank), teevad nad kõik selleks, et hoida intressimäärasid mõistlikul tasemel.

Kui Eesti valitsus annaks välja oma võlakirju, siis ta saaks rahvusvaheliselt rahaturult laenata tõenäoliselt soodsamalt, kui seda teeb Leedu valitsus. Moody’se reitinguagentuur on andnud Eestile pikaajalise võla puhul A1 krediidireitingu ning Leedule A3 reitingu. Leedu valitsus andis 2017. aasta mais välja 10-aastase võlakirja, intressiga 0,95% aastas. Ka praegu kaupleb see võlakiri nominaalhinna läheduses. Seda arvesse võttes võiks Eesti riik väljastada 10-aastase tähtajaga võlakirja vähemalt 0,9% intressimääraga, kui mitte madalamalt.

Kui me arvestame, et Eesti valitsus annab vastavat võlakirja välja 600 miljoni euro suuruses mahus, siis teeb see aastaseks intressikuluks 5,4 miljonit eurot. Võrreldes 2018. aasta riigieelarvesse prognoositud 10,29 miljardi euro suuruse tuluga, oleks see 0,052% kogu eelarvetuludest. Mitte just väga suur number.

Kui me võtaksime igal aastal laenu 600 miljonit eurot, siis jääks Euroopa Liidu riikidest ka seejärel Eestist madalama võlakoormusega riigiks vaid üks riik, Luksemburg. Ülejäänud 25 Euroopa Liidu riiki oleks ka siis jätkuvalt Eestist suurema võlakoormusega.

Kui Eesti riik võtab aastas laenu 600 miljonit eurot, siis see moodustaks 2,6% 2017. aasta sisemajanduse kogutoodangust. Juhul, kui arvestame, et võlakoormus kasvab praeguse majanduse mahust igal aastal 2,6%, siis näiteks Leedu 42% suurusele võlatasemele SKP-st jõuaksime 13 aastaga. Kuid majanduse maht sellel ajal oodatavalt kasvab. Kui me arvestame viimast üheksat aastat ehk eelmise majandustsükli tipust 2008. aastal kuni 2017. aastani, siis me saame nominaalseks Eesti majanduskasvuks keskmiselt 3,8% aastas. Selline kasv on tulnud perioodil, mille sisse on jäänud viimaste aastakümnete suurim majanduslangus Euroopas.

Kui järgmise kümne aasta jooksul kasvaks Eesti majandus nominaalselt vaid 3,8% võrra aastas, jõuaks Eesti sisemajanduse kogutoodang 2027. aastaks 33,4 miljardi euroni. Kui Eesti valitsus võtaks 10 aasta jooksul võlakirjade väljastamise kaudu laenu 600 miljonit eurot aastas, siis suureneks riigivõlg kümne aastaga 6 miljardi euro võrra. Liites siia juurde praeguse riigivõla 1,93 miljardit eurot, saaksime riigivõla tasemeks kümne aasta pärast 23,7% SKP-st.  See viiks Eesti 28 Euroopa Liidu riigi seas kõige väiksema võlakoormusega riigi positsioonilt Luksemburgist mööda teisele kohale. Võrdluseks võib tuua, et 2016. aasta seisuga oli Taani võlakoormus 37,2% SKP-st, Soomel 63,6% ning Saksamaal 68,3% SKP-st.

Kui Eesti riik väljastaks võlakirjasid ning hakkaks finantsturgudelt laenama, saaks riik paisutada oma eelarvet ning teha mõistlikke investeeringuid, ilma et see peaks tulema mõne teise huvigrupi arvelt.

Viimane näide oli sellest, et riigil pole raha, et ehitada Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks. Olukorras, kus see on Eesti kõige olulisem maantee siseriiklikult ning olulisuselt kolmas maantee väliskaubandust arvestades. Maanteeameti hinnangul maksab nn kitsa 2+2 maantee ehitamine 2—4 miljonit eurot kilomeetri kohta. Kui arvestada kuluvahemiku ülemise äärega ehk 4 miljonit eurot kilomeetri kohta ning maha lahutada juba olemasolevad neljarealised maanteed, siis saame järgmised kulud — Tallinna-Pärnu-Ikla maantee jaoks 640 miljonit eurot, Tallinna-Tartu maantee jaoks 560 miljonit eurot (Tartust Luhamaani tuleks 260 miljonit eurot lisaks), Tallinna-Narva maantee 512 miljonit eurot.

Nii et kokku läheks põhimaanteede neljarealiseks ehitamine maksma 1,71 miljardit eurot. Kui siia juurde liita oodatav hinnatõus ja ettenägematud kulud võiksid põhimaanteed neljarealiseks saada 2 miljardi euro suuruse kuluga. Võrdluseks võib tuua, et 2014. - 2020. aastal on investeeritud ja investeeritakse Eestis uute teede ehitamiseks ja vanade rekonstrueerimiseks 373 miljonit eurot, millest 254 miljonit eurot on Euroopa Liidu raha. Kui palju me ka mujalt eelarveridadelt kokku ei hoiaks, ei saa ilma laenu võtmata neljarealisi maanteid isegi järgmise 20 aasta jooksul valmis ehitada.

Tee-ehitus on selgelt investeering ning seda saame selliselt ka käsitleda. Kas suuremad kulutused teadus- ja arendustegevusele on jooksev kulutus või investeering? 2018. aasta riigieelarve näeb ette teaduse- ja arendustegevuse rahastamise suurendamist 15 miljoni euro võrra. Märkimisväärsete tulemuste saavutamiseks oleks vaja seda summat kasvatada ning oluline oleks teadustegevust senisest rohkem ettevõtlusega siduda. See peaks hõlmama nii nende teadus- ja ettevõtlusharude arendamist, milles me oleme juba edukad, kui neid, mis on maailmas uued ja perspektiivsed tegevusalad. Selline tegevus peab käima teatud kindlatest põhimõtetest lähtuvalt ning investeeringutel peab olema laiapõhjaline otsuste tegemise raamistik ja kontroll. Ilma parimate lahenduste väljatöötamiseta ei suuda me maailma mastaabis olla piisavalt konkurentsivõimelised.

Kolmas valdkond, kuhu peab selgelt rahalist ressurssi juurde panema,on meie keskkond. On ju keskkond otseselt meie tervisega seotud ning teatavasti on tervishoiukulud riigi jaoks üheks suuremaks kuluartikliks. Siiani oleme suures plaanis käsitlenud Eesti maad, kui rahalise kapitali ühte allikat, kuid siin võiksime analüüsida teiste riikide praktikaid ja mõelda, millises suunas tahame oma keskkonda ehk suures osas põllu- ja metsamajandust arendada? Metsanduses peame kaardistama olukorra, millistesse valdkondadesse ja tööstusharudesse praegu Eesti metsadest saadav puit läheb ning kas siin on metsaressurss kõige optimaalsemalt kasutatud?

Eestil oleks aeg astuda rahandusmaailmas ühte jalga maailma arengutega. Me arendame küll häid e-lahendusi, kuid jääme maha klassikalises finantsjuhtimises.