Hoidkem Eesti sõpru!

Meie headel naabritel soomlastel on palju sõpru, kuid üks erilisemaid neist on Conan O'Brien. USA telesaatejuht ja koomik, kes viskas pidevalt nalja oma sarnasuse üle Soome presidendi Tarja Haloneninga ning kes regulaarselt kajastas meie põhjanaabrite eluolu – ta lõi Nokia tunnusmeloodiale uued laulusõnad, maitses soomlaste au ja uhkust, Lapin Kulta õlut, avaldas pidevalt Haloneni tegemistele ja töödele toetust ning käis ja külastas Soomet ka isiklikult.

Seda kõike loomulikult kajastas ta oma jutusaates miljonitele televaatajatele. Miljonid, kes enne ei teadnud Soome olemasolust midagi, said regulaarselt uut infot alates Soome ajaloost ja köögist, lõpetades Soome õlle ja Lapimaaga. Nalja kaudu, aga mitte kunagi halvustavas toonis.

Selliseid sõpru, kes pidevalt Eestist ja positiivselt miljonitele televaatajatele räägiks, meil ei ole. Kuid tegelikult ei ole meil isegi aimu, kui palju Eestil välismaalastest sõpru üleüldse olla võib.

Kõigi eelduste kohaselt hoiavad Eestit oma südames kõik eestlased, kes välismaal kas elamas, õppimas või töötamas. Võtame ehk iseenesest mõistetavalt, et Eestist kauem ära olevad või olnud inimesed peale südames hoidmise veel ka enamaga panustavad. Aga kuidas on lood välismaalastega?

Tõenäoliselt on paljudel meist olnud kokkupuuteid välismaalastega, kes Eestis pikemalt viibinud, kuid kes siis on Eestist lahkunud. Võib-olla tulevad tagasi, võib-olla mitte. Diplomaadid, ettevõtjad, välistudengid, vabatahtlikud ja paljud teised. Meil puudub süsteem, et hoida ühendust välismaalastega, kes on Eestist lahkunud. Eks me kõik tea isiklikult mitut inimest, kuid miks ei võiks neid kontakte jagada süsteemselt ka teistega, kellel neid kontakte vahest veel enam vaja? Olen veendunud, et Eesti riigi tuntus ning edukus saaksid hoogu juurde sellest, kui oskaksime maksimumi võtta kõigist inimestest, kes Eestit armastavad.

Meil võiks olla andmebaas inimestest, kes tahavad Eestit aidata ka siis, kui nad siin enam ei viibi. Välismaalased ei oska tihtipeale isegi kellelegi end soovitada ega kellelegi oma abi pakkuda. Olgu see inimene valmis aitama vabatahtlikult või valmis tellimuseks. Inimesi, kes on Eestis viibinud näiteks aasta, võib pidada juba poolenisti patrioodiks, kes igaüks oma koduriiki või järgnevale missioonile edasi lähevad. Neid diplomaate ja ettevõtjaid on üle maailma sadades, kuid õigete kontaktide otsimine võtaks keskmisel ettevõtjal aega tunde, kui mitte kauemgi.

Andmebaasi eesmärgid oleks lihtsad. Et ettevõtja ja ka poliitik saaksid leida eksperte üle laia maailma. Et ettevõtja saaks tutvustada oma ettevõtet või riigimees riiki strateegiliselt olulistes piirkondades. Et pakkuda tööd või praktikavõimalusi töökohtadele, mis ei tunne riigipiire.

Me kulutame praegu metsikult palju aega ja rahalist ressurssi nii üksikisikuna kui ka riigina selleks, et otsida talente igalt poolt üle laia maailma, selle asemel et Eestiga juba sideme saavutanud inimesed ise saaks endast märku anda ning pakkumisteks valmis olla.

Kui meil on olemas kontaktid, siis ei ole juba keeruline ka andmebaasi edasi arendada.

Mõtlesin korraks põnevate isiksuste peale, keda mul on rõõm tunda, kes on Eestis pikemalt viibinud ning kelle abi saaksin paluda teemadel, millest ma midagi ei tea. Tean itaallast, kes töötab Euroopa Liidu piirihaldamise abimissioonil Liibüas. Tean ameeriklast, kes töötab Washingtonis tuumavaldkonna uurimiskeskuses. Tean hispaanlast, kes töötab ühes Hispaania telekanalis. Nad on kõik noored inimesed, kes veetsid Eestis umbes aastakese nii kümme aastat tagasi. Olen kindel, et Eestis on inimesi, kellel oleks neist kontaktidest väga palju kasu, kuid minu käest ju küsida keegi ei oska.

Võidujooks talentide järele on maailma suurimaid trende. Talentide aktiivne kutsumine enda juurde või siis nendega ühenduse hoidmine on maailma arenenumates riikides toimunud juba aastakümneid ning on mitme riigi strateegiline valdkond. Kõige nutikamad riigid mõtlevad pikalt ette ning hoiavad talente endas küljes nii kaua kui võimalik. Ja just nimelt ka siis, kui inimene riigist lahkub. Küsimus on selles, kui kaua meie ette mõtleme.

Hollandlased on eesmärgiks võtnud, et välistudengite riigist lahkudes on oluline, et nad säilitaks riigiga sideme rahvusvahelise kontaktvõrgustiku loomiseks ja et nad oleks potentsiaalsed Hollandi saadikud. Sakslased keskenduvad sellele, et nende välismaalt pärit stipendiaatidega tekiks pärast õpinguid pikaajaline koostöösuhe üle maailma. Eesti on mitu kord väiksem riik ning andmebaas ei peaks piirduma ainult Eestis õppinud inimestega, vaid ka ettevõtjate, vabatahtlike, ametnikega.

Loomulikult on eduka Eesti võtmesõnadeks veel teadus- ja arendustegevused, keskkonnahoid, sotsiaalpoliitika, e-edulood, ligipääs haridusele, hea ettevõtluskeskkond, globaalsed ambitsioonid. Jõuame ka kõige selleni, aga enne võiks otsida üles kõik oma vanad sõbrad ning anda võimaluse tekkida uutel.

Iseasi, kas me leiame miljonitele esineva telesaatejuhi, kes meie presidendiga sarnaseks, kuid heade kontaktide andmebaas oleks esimene samm pikkade sõbrasuhete sisseseadmiseks. Küll jõuame siis ka miljoniteni. Andmebaas Eesti sõpradest ei ole kindlasti mitte ainult kaudne identiteediloome tööriist, vaid vahend, et arendada meie majandust ja ühiskonda. Eesti konkurentsivõime ja ühiskonna heaolu kasvuks tuleb anda võimalus kõigile, kellel selleks soovi.

Autor: Eero Loonurm