Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kuninglik lahutus
Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi vahel peagi algavad kaubanduskõnelused tõotavad kujuneda Brexiti võtmeküsimuseks, mille raames ristuvad osapoolte kohati vastandlikud majanduslikud huvid, kirjutab Tartu Ülikooli majandusteaduskonna nooremteadur Mathias Juust.
Ühendkuningriigi ja ülejäänud ELi praegune kaubandus ei erine paljuski kas või Eesti sisekaubandusest, sest kaubad liiguvad Inglise kanalil pea sama vabalt kui Väinamerel. Mis veelgi olulisem, kanaliülene vastastikune sõltuvus on tekkinud ka kõrget lisandväärtust pakkuvates tootmisharudes, nagu auto- või lennukitööstus, kus ühe riigi tootjad spetsialiseeruvad teatud tootmisetapile. Nii võib Airbusi lennuk kui lõpptoode koosneda Ühendkuningriigis ja Hispaanias toodetud osadest, mis pannakse lõplikult kokku alles Prantsusmaal.
Kaubandustõkete tõus mõjuks eriti negatiivselt tootmisahelatele, mis kasutavad korduvalt üle Inglise kanali pendeldavaid komponente.
Hinnad on probleem
Tarbijate jaoks tooks kaubandustõkete kehtestamine kaasa importkaupade hinnatõusu. Näiteks mainib Briti Lordide Koja ELi komitee hiljutine raport uuringut, mille kohaselt võivad Brexiti järel saareriigi toiduainete hinnad tõusta kuni 20%.
Vähemalt sama tõsiseks kujuneks mittekohalduvate standarditega seonduv problemaatika. Kui banaalsed näited ELi banaanikõveruste normide kohta kõrvale jätta, tagavad ühised standardid siseturu kaupade kvaliteedi ja välistavad vajaduse iga riigi spetsiifilistes nõuetes näpuga järge ajada. Eelpool mainitud Lordide Koja raport toob näiteks välja Doveri sadama arvamuse, et iga piiri ületava veoauto kaheminutiline tollikontroll tekitaks hoobilt 17miilise praamijärjekorra. Standardite mittekohalduvus on eriti suur löök kõrgelt reguleeritud valdkondadele, nagu farmaatsiatööstus, mille tooted kuuluvad Ühendkuningriigi oluliste ekspordiartiklite hulka.
Missugune partnerlus?
Tulevase partnerluse iseloomu kohta võivad aimu anda ELi kaubandussuhete vormid kolmandate riikidega. Kõige radikaalsem stsenaarium oleks üksteisele täiendavaid soodustusi pakkuva kaubanduslepingu sõlmimata jätmine. Seejärel toimuks kaubandus vastavalt WTO tingimustele ehk Ühendkuningriigile kehtiksid Euroopa ühisturul samad piirangud nagu Kasahstanile. Kuigi see lahendus pakuks Ühendkuningriigile kaubanduspoliitilist sõltumatust, kaasneksid sellega mõlema osapoole jaoks märkimisväärsed negatiivsed majanduslikud tagajärjed.
Teine võimalus oleks sõlmida kahepoolne vabakaubandusleping, mis sarnaneks ELi partnerlusega Lõuna-Korea või Kanadaga. Värske kaubanduslepe Kanadaga hõlmab näiteks ulatuslikku tollitariifide langust ning valitud standardite tunnustamist. Samas ei võimalda selline lepe vaba juurdepääsu Euroopa tööjõu- ja kapitaliturule, teenusteturg on kaetud vaid osaliselt. Just kapitalivoolude ja finantsteenuste piiramine teeb Londoni kui ühe maailma peamise finantskeskuse arusaadavalt murelikuks. Londonist Pariisi on juba lahkumas valdkonna Euroopa-ülese reguleerimisega tegelev Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA), kuid ümberkolimist kaaluvad ka mitmed erapangad ja -ettevõtted.
Eeskujuks võib olla ka ELi kaubanduspartnerlus Šveitsi ja Norraga. Neist esimesega on ELil mitmeid valdkondlikke kahepoolseid lepinguid, mille ulatuses kohaldab Šveits ELi reeglid ning omab juurdepääsu Euroopa ühisturule. Norra ligipääs ühisturule hõlmab üheaegselt nii kaupu, teenuseid, inimesi kui kapitali, kuid vastukaaluks peab riik ulatuslikumalt järgima ka Brüsseli ette kirjutatud reegleid.
Kokkuvõtlikult pakub nii Šveitsi kui Norra mudel Ühendkuningriigile soovitud autonoomiat kaubandusläbirääkimistes kolmandate riikidega, säilitades samal ajal ka teatud juurdepääs Euroopa siseturule. Teisalt tähendaks see järeleandmiste tegemist Brexiti kampaania peamistes eesmärkides: lõpetada ELi reeglitele allumine ja eelarvesse panustamine ning piirata isikute vaba liikumist. Peale selle ei omataks Euroopa-ülese seadusandluse loomise juures enam mingit sisulist mõjuvõimu.
Samas on Brexiti näol tegu kuningliku lahutusega, mis erineb lihtrahva omast. Tõenäoliselt ei järgi ELi ja Ühendkuningriigi tulevane kaubandussuhe ühtegi Euroopa varasemat kaubanduslepingut, vaid hõlmab osi nii ühest kui teisest. Ühendkuningriigi eesmärk on võimalikult paljude kaubanduspoliitiliste privileegide säilitamine, võttes endale sealjuures võimalikult vähe kohustusi.
Kuigi EL tervikuna on Ühendkuningriigi jaoks olulisem partner kui vastupidi, selgub kahepoolse kaubanduse tulevik alles pärast pingelisi läbirääkimisi, millest saabjalgpalli MMi kõrval üks 2018. aasta põnevaimaid vaatemänge.
Autor: Mathias Juust
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.